Mul on see elajate kari paisunud vist selliseks, et pidevalt keegi sind üllatab ja igav ei ole enam ammu.Aga kui alustada algusest, siis
Need väiksed "angoora üllatusmunad" ei tahtnud mitte enam oma puuris püsida ja kippusid rändama tänu sellele ,et puust puuri uksed ei käinud nii tihedalt kinni, kõrvalpuuri isase küüliku juurde külla.Peale kolmandat hommikut, kus ma linnapükstega pidin põlvitama ja hiljem kiruma, et jälle olen ma mustade pükstega nagu assotsiaal linnas tööl, siis täna sai mõõt täis.Kolisin kaks emast ühte puuri ja paigutasin mamma koos pisikestega uude eluruumi.Nüüd pean jälgima, et need lumepallid mul uksest välja ei kukuks.
tänase päeva üllatajad olid aga äntukad.Üldse hämmastavad need väiksed tegelased mind oma organiseerituse ja nutikusega.Hommikul lüüakse kukk (või läheb ta ise) õue , võimalik, et kanade jaoks on ta nagu tüütu äratuskell, mida kinni ei saa panna , igatahes karjub see uhke isane õues ja kutusb oma haaremit õue.kanad aga lähevad elevile alles mind koos ämbriga nähes.Õigemini jooksevad nad nagu segased mul aediku serva pidi järel.Äntykate kaks erinevat gruppi on nii kokku sulanud, et enam ei saa aru, kes vanad ,kes uued tulijad.Küll aga tehakse vahet uute braamade ja Sohfi üle.Mustad ka.Ja braamad on nagu Holliwoodi statistid, kes on riietusruumist aluspükste väel lavale löödud.Mis sa sellisest sulesti kisud, kui neid sulgi pudiseb juba kerge tuuleiili peale nagu vahtral lehti sügisel.Nii konutavadki need neli musta daami laudas riiuli all,kuni äntukad vabaks lastakse, siis pistetakse arglikud nokad ukse vahelt välja, kas õhk puhas.Ühe dramaatilise valiku pidime siiski kodurahu nimel tegema.Kuna üks äntukatest nokkis teisi verele ja ka sulgi seljast, siis hakkasime neid märgistama.Kolmele panime märgid külge ja võtsime ühe neist märgitutest ka kanatraktorisse eraldi.Õhtul kohu jõudes oli aga see üksik kana langenud mingi röövlinnu ohvriks.Ilmselt oli ta pea toppinud läbi võrgu ja keegi oli selle õnnetu eluküünla kustutanud.Kael oli sulgedest paljaks rapitud, rohkemat polnud kätte saadud.Aga tundub nii, et tegu oli õige kurjajuurega, sest peale seda pole enam teised verised.Millega aga täna äntukad üllatasid, algas sellest, et õue astudes nägin, kuidas Jassu tormas kiviktaimla taha ja...sealt tõusis lendu suur kull.Sa püha püss, tormasin kohale aga keda polnud näha, olid kanad.Esimene mõte oli, et kas see kull tegutses tõesti selle poole tunniga nii hullusti, et sai kõik kanad kätte? Asusime siis kolmekesi kanu otsima ja ajaliselt otsisime väga väiksest võsast 18 kana ca tund aega.Riburadapidi hakkasime neid leidma küll vanaraua hunnikust mõne kaane alt, kaks kana leidsime nii, et kass istus autokummi peal, neli kana leidsin 10 minutiliste intervallidega sarapuupõõsast, huvitav, kas osad neist olid puu otsas we?Lõpuks saime siis kõik ikkagi õnnelikult leitud.Mis aga üllatas, nimelt see, et kust paganat teadis vabrikukana, kellele kanaema pole rääkinud, et kull on vaenlane, et tuleb peitu minna.Ja et nad üldse oskasid peitu minna.Hiljem nägin kõrgel kahte kulli õhuvooludes ringlemas...lase siis veel kanu vabaks, kui ise toas oled.
Lammastega on ka pahad lood, sest ostsime koos valgepealistega karja ja satikad, ilmselt on tegu raudkärbsega.Leidsin ühe talle küürakil käimas ja nii nõrgana, et püüdsin ta kinni ja nii avastasingi , et lammas on väikseid vereimejaid täis.Andsin ussirohtu ja see küürus käimine kadus paari päevaga ära aga satikate vastu pean alles hakkama mürgitama.Rohi oli kallis, ca 50 eur kanti, kurb, et müüa ei "märka" sellistest asjadest rääkida.Nüüd ei teagi, kiri laseb rohtu pana pügatud lambale, aga ma ei saa neid praegu veel pügada, kas panna siis täisvillas lambale see triip, või oodata pügamist.
Jäära peale vihastasin täna , täiesti napakaks läinud seal naiste karjas.Võttis aga pika hoojooksu ja mulle külge.paar ringi ajasin teist taga, mis oli pigem enda südama rahustuseks ja ajas jäära veel rohkem pöördesse, kuni lõpuks lihtsalt võtsin jääral esijalast kinni ja keerasin vana kummuli, nagu sitasitika, jalad taeva poole.Jälgisin niipalju, et ta ikka jalgele saab ja peale väikest ägamist oma suure kere jalgele ajamist jalutas jäär kaotaja näoga eemale, rünnakuisu oli selleks korraks täiesti läinud.Kogu aeg üks enesetõestamine peab siin olema :)