Raske on lammastest talvel ilusaid pilte saada, laut on pime, ja lambad ise ka panevad nina vastu fotokat.Pildil on kolm rootsi peenvillakat.Täesti eristuvad nii kehakuju ja villa kasvu intentsiivsuse poolest.Kuna see t'õug on alles nii vähe aega meil olnud, siis ehk järgmisel sügisel olen juba targem, milliseid lambaid jätta põhikarja ja milliseid mitte.Tundub nii, et kaks noort , üks pruun ja valge, ei ole tiineks jäänud ja lähevad jäära juurde sügisel .Tagaplaanil, see viltuse lõuaga ,on maalammas.Maalamba 15. jaanuaril sündisnud talled on täna sellised:
Tundub nii, et suuresti maalamba välimikuga, aga lambavilla tibusid loeme sügisel, ehk plaan on suvel vill pügada ja sügiseks on näha, milline see pärisvill neile selga kasvab.Peenvilla moodi ma ei tahaksi, seda saan ma peenvillakate käest niigi, pigem huvitab just natuke koredam sokivilla tüüp.
Siin aga üks meie vanematest pruun lammas
Ja meie jäär on kasvanud, peale seda, kui kaamerast nägin, kuidas jäär viib läbi uttedega kehalise kasvatuse tundi, mis koosneb ümber sõime jooksmises ja muudest tagaajamise mängudest, panime jäära eraldi aedikusse.Sest olgugi, et tiinele loomale on mõõdukas liikumine tervisele kasulik, siis need mängud ületasid mõistlikuse piiri.Pealegi saan nüüd sööta jäära priipärast ,kartulite, juurika ja viljaga.Igav tal igatahes hakkas, ilma haaremita ja ühel hommikul avastasin, et jäär on omal ühe sarvemuksu moodi moodustise maha peksnud .Pea oli kergelt veel verine.Mõtlesin, et mida teha ja....tegin jäärale peksukoti.Võtsin väikse kaerakoti, toppisin heinu täis, tegin nurga sisse augu, kust ta heina kätte saab ja riputasin nööriga üles.Nüüd on kõik õnnelikud, jäär kolgib peaga pehmet kotti, niiet see lendab boksis nagu tuulelohe , heina ei lähe nii palju raisku ja loomal on tegevust küllga.