laupäev, 30. juuli 2011

Koeravillased mütsid

...jällegi ning ikka enda kedratud koeravillasest lõngast.Ma ei mäletagi, millal ma vabrikulõngast oleks midagi kudunud.Peaks vb. jätma selle aasta kedrusest ka midagi omale sahtlisse varuks.
Et siia ei tekiks pudru ja kapsad, siis katsun pildid üles panna.:
Sellel mütsil tegin teimoodi ülesloomisega alumise serva,pildilt ta välja ei paista, aga all on nn. topeltvits.Serv jäi pehme ja veniv, tuule kinnipidamisega tuleb raskusi aga peas istub väga hästi ja tunne oli selle mütsi all olla vääga mõnus.Selline lodeva mütsi tüüpi. Koeravilladest on sees keeshondi ja samojeedi.Mummud on kirjust villasest.
Samad lõngad, tugevama äärega.
Järelejäänud villakraasile lisasin halli šeltied sisse, lõng jäi kirju , nii jätsingi.All servas puhas angoora.Müts paksemat tüüpi ja soe.
ja üks 100 % angoora vokilõng
Kedruse kvaliteet annab veel soovida, ei oska veel, lohutuseks, siis angoora on tänu oma rasvavabadusele raskelt kedratav, aga loll, kes vabandust ei leia.Või on siis villa kvaliteet veel mitte nii hea.On, mille üle veel pead ja käsi murda :)

reede, 29. juuli 2011

Merybel @Mike

Meie üks rootsi isane küülik on õnneks meheks saanud ja järelkasvu tuleb.Täna poegis mul Marybel ära.Pidin panema talle pesakasti, aga kuna esimene varjant tundus liiga väike, ehitasime seda ringi suuremaks ja küülik ei jaksanud enam oodata :).Ehk kui ma rõõmsa näoga , kast kaenlas, lauta jõudsin, oli temal juba enda pesa kasutusse võetud.Olgu siis nii.Mul on kuidagi vedanud ja vist vaid ühe ema poegimist ei näinud, kõigile teistele poegimistele olen pealtvaatajana esiritta juhtunud :D
Tükeldasin täna ananassi ja jäin vaatama, et kas siis mõni sööb ka.Tuhkagi.Võtsin siis ühe rajaka välja ja pistsin tüki hammaste vahele.Mis oli viga.Ma ei teadnudki, et neil nii pagana teravad hamad võivad suus oolla, midagi piraaja ja hai vahepealset, igatahes lõikas kohe lihasse sisse.Hm. Jooksin tuppa, sidusin haavad, panin nahkkinda kätte(olgu mainitud, et kaksavad ka nahkindast kerge vaevaga läbi) ja lõikasin pika jupi ananassi.Väikse kaklemise peale sain uue küüliku puurist kätte ja enne kui jõudsin tükiga hammaste vahele, lõi küülik häbematult mulle konkreetselt hambad käsivarde.No olgu, eestlasele omase jonnakusega toppisin siis annanassi tüki esihammaste vahele ja jäin ootama mälumis liigutusi.Ei midagi, vaid vihane punane silm jõllitas mulle otsa.Surusin siis veel kaugemale, ikka ei midagi.Lõpuks oli puuvili jõudnud ilmselt kurguni, kui hakati nätsutama.Veel natuke ja siis suruti ka hambad lõpuks kokku ja veel natuke, kui ananass läks hambaraginal ka kurgust edasi.Ja nii maadlesin ma pea tund aega, sest mõistlikku küülikut ma täna ei kohanud.Käisime veel õhtul meres ujumas ja siis selgus, et lisaks kätele, mis näevad välja  nagu ma oleks teismeeas enese lõikuja, oli mul ka kõht ära tätoveeritud.Nagu kassi pulmas oleks kontvõõrana käinud.Lootus sureb viimasena ja ehk saabub ka see päev, kus nad ise, vabatahtlikult hakkavas ananassi sööma.Aga muidu on nad imenunnud , kui süles vihaselt nohisevad.Ja mida edasi, seda suuremaks on paisunud ka minu austus küülikasvatajate suhtes, sest lausa uskumatu, milline aeg võib neile väikestele elukatele kuluda.

neljapäev, 28. juuli 2011

Kurb nädal.

Mõtled küll, et kui loomi on rohkem, et siis pole NII kahju, kui mõni üle vikerkaare läheb, a la stiilis , et nagunii kasvatad lambaid ja jäärad lähevad sügisel sinna, kust tagasi ei tulda, või mis see väike küülik, üks loom puuris.Oleks see vaid nii ükskõik....samas, kui ka oleks, siis ma loomi ilmselt ei kasvataks.
Selle kurva sissejuhatuse peale pean tunnistama, et olen kaotanud sel nädalal kaks aastast küülikut, emase ja isase.Esimesega surmaga ei suutnud muud, kui matsin maha.Täna hommikuks oli surnud emane, mässasin lõpuni, jootsin vett ja pügasin enne aega aga ei aidanud.Päeval kurtsin muret Dianale ja soovituse peale koju jõudes küülik lahata, seda tegingi.Ise mõtlesin, et ma ei tea küüliku sisikonnast midagi, milleks ennast veel traumeerida.Aga lahkamine oli tark tegu, sest vaatamata oma amatöörlusele, sain aru, mis see "kurja juur" oli.Nimelt leidsin ma kõige ehtsamal kujul "wool bloc", ehk karvapalli kõhust.Polegi midagi, tuleb muuta sööda tavasid ja tuua tagasi ananass ja koorimata banaan söögisedelisse.Pole halba ilma heata, vähemalt on põhjus teada, muidu jõuad seitse asja ette mõelda.

pühapäev, 24. juuli 2011

Juulikuust ja muust.

Kui eelmine aasta saime teada, et Peterburi mnt. läheb remonti, siis kangastus  silme ette paras õudusunenägu, et nüüd tuleb kaks pikka aastat 30 km/ tunnikiirusega igapäev 100 km "lõbusat" sõitu,  tööl käimise nimel.Aga, tegelikkus on hoopis midagi muud, ehk on küll natuke  ebamugav, aga samas ootuses paremale teele tasub ära kannatada.Ja põnev on ka.Hommikul hea "üle mõõta" , mida tehtud.Ja kui mõnes töölõigus pole edasi liigutud, siis jälle mõtled, et tea, miks.Naljagi saab, sest ühel õhtul sõitsid järjekordselt uuel õmbersõidul ühed tibid vopsti tee pealt maha kruusa peale.Ja veel vaevab mind ka üks suur küsimus, kas enne linna sissesõitmist, väga tee ääres olev maja ikka lammutatatakse maha, või jäetakse.Põnev oli näha ka uudset tehnikat , kus peale sõiduvao freesimist pannakse kohe ka uus asfalt maha.Töö kiire, ei pindamist ega kiiruse piiranguid.Niiet, selline ulatuslik teeremont võib ka omaette põnev olla.Vähemalt on teinekord mõistlik ebameeldivad asjad endale huvitavaks mõelda.
Nädal tagasi tabas mind mingi kummaline kurguhaigus, neelata oli väga-väga valus, väike mädalaik ka kenasti kurgus olemas.Oli see nüüd tihti ujumas käimisest, või sellest, et kontorisse paigaldati uus konditsioneer.Mine võta kinni.Kuna mul kuristamine välja ei tule, siis neelasin soolast vett ja võideldest öökimisega, lasin omale kurku saialille ja taruvaigu möginat.Tänaseks on juba parem, ilmselt sool teeb "roiskuva lihaga" head tööd :))) Suvi on aeg, kus haiguste peale mõelda ei taha.
Lugesin just Maalehte, kus kurdeti küll kuivuse, küll mardika üle, aga ... mina loodan küll ilusat kartulisaaki.Pealsed on võimsad, mardikatega oleme saanud ka asja kontrolli alla, ehk leiame vaid üksikuid isendeid.Kartuleid on alla kenasti tekkinud.Väike hirm tekib, et kuhu nad sügisel panna...Õnneks on tervendatud seemnel see hea külg, et seda va pibalat praktiliselt polegi.On suur kartul ja seemne.Võta kaks korvi ja hiljem sorteerida polegi vaja.
Lambad kasvavad omasoodu ja eile võtsime karjast välja viimase jäära.Suur jäär on iga uue asuka üle eriliselt rõõmus ja elab põhimõtte järgi, et kõik mis liigub, on pandav :P.Küll võtab aega, enne kui jõuab tõeni, et ikka ei ole küll...Õnneks saavad kõik jäärad omavahel hästi läbi.Väikse pruuni utetalle silm on täiesti paranenud ja silma sees on vaid 2 mm suurune hall riba.
Täna sai ka lammaste karjamaa , sh.jäärade aedik kõrtest maha niidetud, ehk hakkab ädal kasvama, mis selle kuumaga tundub väikselt utoopilisena, aga lootma ju peab.Peale niitmist  olid kaks kena kurepoissi kohal....kust nad teavad?Üks jäi pildile ka:
Ja kahe küüliku poegimiseni on neli päeva.Ootame.Täna paaritasin kolm emast juurde, seekord siis õigesti, emane isase juurde.Võtsin ka riiuli puurist välja,muidu istuvad nagu kaks porteselani küülikut riiulis ja asjast ep midagi...muidu aga on suvi, soe merevesi ja puhkus :DDD

reede, 22. juuli 2011

Kuidas "uputada" küüliku last

...mitte siis ära uputada, vaid jahutada selle hullu kuumaga neid väikseid lumepallikesi.Kuna nad suplevad sel suvel esimest korda, siis ei puudu meil väike nn. üllatusmoment aga üldiselt on hilisem rahulolu silmaga märgatav.Kui siiani taluti kuuma kenasti, lausa nii, et ma ei pidanud jääpudelitega lauda ja külmiku vahet jooksma, siis täna vaatasin, et mul ikka pole ühtegi lontkõrvalist jänkut ometi??Aga lonti olid kõrvad vajunud paaril titel.:
Nii ei jänudki muud üle, kui võtta ämber, vesi parajaks teha ja edasine oli lõbus, meile kõigile:




Lambad on samuti hädas, kuumaga ei saa söömas käia, kui, siis välkröövretkele, siva kõht täis ja varju alla tagasi mäluma.Aga vaenlane ei maga ja täpselt ei tea, kus need parmud ja kärbsed redutavad, aga nagu lambad välja tulevad, nii on ka parmudel söögi aeg kohe käes.Ainukese vahega, et nad ei pea hiljem mäluma :P Täna viisin hommikul paki heina neile varju alla ja üks maadam ei viitsinud isegi püsti ennast ajada, vaid sõi pikutades.Siesta täielik.
Jäärad said ka uue karjamaa, päris naljakas, aga esimene asi, mis suhu haaratakse, on mõni värviline lilleõis.Edasi läheb kaubaks maltsa ülemine osa.Suur jäär on õnneks suhteliselt leebe ja on need noored jäärikud kenasti enda territooriumile vasu võtnud, teatud rituaaliga loomulikult, aga see läheb mööda...:DD.Nüüd käivad nagu vene troika, aga neljakesi kõrvuti.Mõtlesin teha nn. kitsa karjusega tunneli, läbipääsuna uuele maale, aga see oleks vilets mõte olnud, sest hanerivi meil ei tunnistata.
Järgmine nädal saab raske olema, sest kogu küülikute kari tuleb pügamisele.Kellele raske, kellele kerge, sest vaesed loomad saavad ometi suvekuumuses kergema seljarüüga hingata.Mina jälle pean seda kiiremini kääridega pügama, et küülik süles üle ei kuumeneks.
Üks uudis veel, kuidas loll pea võib ikka keret kahjustada.Laudas on mul üks riukalik taburett,....inimene on ju mugav, ei viitsi redeilt võtta, et ülemiste küülikutega toimetada.Ja ega see tagajärg ei lasknud ennast oodata (rääkimata talvest, kus ma selle paganama tabureti pealt kordi allapoole sirutusin), ühesõnaga on mul nüüd ilus-ilus sinililla suur sinikas käe all, millega on uhke rannas patseerida.Taburett kolis alates üleeilsest kuuri...kiusatusest eemale.

teisipäev, 19. juuli 2011

Kuidas laisk inimene värsket kartulit koorib...

Selleks on vaja värsket kartulit, millel on koor veel lahti, kartulipõldu ja sarnast korvi.Kui kartul maast üleval, siis pesta puhtaks.Järgnev on lihtne ja vahepealt tuleb veega üle lasta, kas voolikust või siis suuremasse veetoobrisse kastes.Aga tehnika ise on lihtne:


Ja "pärast " näeb välja selline:


Aega on  kulunud ca 3 minutit. Head pesemist ja head isu!

Õhk-õrn


Ma vahel tunnen ennast õnnetu "maadeavastajana" ja seda seoses angoorade kasvatamise, aretuse ja villaga tegelemisel.Nagu vette oleks visatud, õpetussõnadeks vaid -UJU.Nii ma katsungi siis veepeal püsida, õnneks olen saanud abi söötade valimisel , aga õppida on veel üüratult palju.
Lõngategu ootab alles ees, sest siiani on esimest sorti alles väga armetu kogus kogunenud.Peaksin tegelema ka villa viltimisega, kuid lihtsalt ei jaksa kõike korraga teha ega ka õppida.Tuleb teha valikuid, sest nii väga ,kui ma ka kõike ise ei prooviks ära teha, siis ei õnnestu see reaalses elus mitte.Tee või tina.
Aga nüüd postituse pealkirjast lähtudes, siis on mõned asjad targem jätta katsetamiseks oma ala meistritele ja nii läks mingi aeg tagasi teele minu poolt kedratud ühekordset angoora villast lõnga.Ja kena inimene, vaieldamatult suure algustähega proffile nimega Liina (tema blogi leiate ka minu blogide nimekirjast, kindlast kiigake ka sinna ).Mõni päev tagasi potsataski minu postkasti ümbrik koos pildil oleva proovilapiga.Kahju, et need koera ja angoora villaseid ei ole võimalik nende pehmuses ja imelisuses pildile püüda, aga seda nad on.See proovilapp ületas ka minu ootused.Miks? Sest eeldasin, et kuna lõng on suhteliselt mitteelastne, nii on seda ka kudum.Kuid mitte sinnapoolegi, täiesti venivus kenasti olemas.Ja imepehme, udusulis ja soe  saab sellisesest lõngast kootud sall ka olema.Tahtsingi proovilappi just sellepärast, et jõuda selgusele, kas tasub üldse ühekordset lõnga lasta vabrikus teha.Ja sain julgustust küll.Muster oli samuti imearmas, aitäh sulle Liina veel kord!(ma loodan, et saad ükskord ka siia kommenteerimisega hakkama :DD)
Vokiga ma ise sellist peenikest lõnga venitama ei hakka, mitte, et ei oskaks, on seda isegi lihtsam teha, kui head, ühtlast kahekordset, vaid minu mõistes on arulagedus raisata aega (ja aega selleks kulub liiast), kui vabrik teeb sarnast lõnga kordi kiiremini ja odavamalt.Mingit lisaväärtust ma vokiga ei oska sellisele peenele lõngale kaasa anda, seega jääb minu poolt ära see niidi venitus.

laupäev, 16. juuli 2011

Collie villast mütsid ja kätised

Ma ei teagi, kuidas õigesti kirjutada.Tegu ei olnud suure collie villaga, vaid kahe armsa miniatuurse koeraga, äkki sheltie? Kes teab, palun lahkesti parandada.
Ma olen millegi pärast eelhäälestatud collie villa suhtes juba ette, et ei saa õiget asja.Olen kaks korda teinud selle võrratu koera villast lõnga, aga millegipärast on see lõng jäänud pigem köie moodi.Kas lamandub see pikk villakiud lihtsalt lõngas tuimaks, või ei oska mina teha (mis pole samuti ime).Viisaka inimesena aga ei saatnud inimest minema ja võtsin ja proovisin.Ja näe imet, vana lugu minu puhul, et ma hakkan enne hädaldama ja pärast siis naeran enda üle, aga nii ka seekord.Lõng oli üllatavalt hea, väga tiheda struktuuriga ja täitis kõik silma ja reavahed kenasti täis.Mis loob eelduse soojaks kudumiks.Karvane jäi ka ning sulandus mul lambavillaga nagu või kuuma käes.Kedrata oli samuti väääga mõnus.Küll peab tunnistama ,et antud kotis oli ilmselt suures ülekaalus pehme alusvill.Käega katsudes  jäi pihku ka karmimat ja tugevamat pealisvilla,mis lõngale lisaväärtus mitte ei anna.
Meie pere esimene koer oli colli ja eks seegi tekitab seda lõnga tehes väikseid mälestusi ja nostalgijat.Sest targemat koera pole maapeal olemas.
Mtsid ja kindad said sellised:






neljapäev, 14. juuli 2011

Ikka koeravillased mütsid.

 ...nad kohe kasvavad mul aias :D. 
Kaks koeravillast mütsi,esimese mütsi lõnga sees tiibetlast ja leonbergerit.Pilt tuli eriliselt niru...

Ja teine müts, lõngaks kedratud leonberger, angoora ja Jassu.Müts oli äikesevihma abil roosi põõsasse peitunud.Tunne oli ikkagi õige, nagu oleks üks kadunud :)


pühapäev, 10. juuli 2011

Kasvuhoos...

Pole veel seda nägugi, et hirmsad karvapallid neist saaks :)

Leptinotarsa decemlineata

...ehk "heal lapsel" mitu nime, nagu koloraado mardikas, kartulimardikas jne..Ega meiegi saa Harju keskmisest alla jääda ja ilmselt sellest tingituna, on see tüütu röövik ka meie kartulipõllule maandunud.Ei aidanud ämma juures ja vennanaise kartulipõllu veeres jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine, et "meitel pole seda  mitte ", kui põldu kontrollides selgus, et siiski....kohal see paganas nagu viis kopikat.Esimene korje oli lõbus, ehk röövikute saagi üle ei saanud kurta.Teine korje andis juba ka "triibiku", ehk kartulimardika endagi.Kusjuures sama põõsast lähemalt vaadates leidsime ka värskelt munetud munad.Triibiku leidmine tekitab meis kõigis elevust, sest pahanduse algallikat kätte saades on kasud suuremad.Kokkuvõtvalt on pärast neljapäevast korjet hakanud need oranzid rasvased röövikud vähemaks jääma ja triibikuid endid on leitud ca 6 tk.Mürgitada ma endiselt hoidun, sest niikaua kuniks ise jagu saab, ei taha selliset radikaalset asja ette võtta.Seda peab küll tõe huvides mainima, et üsna ebameeldiv on neid röövikuid korjata küll.
Heinategu on ka juba kontidest välja sirutatud, saime kenasti ilma vihmata oma talvevarud kätte ja jääb ka üle.Hetkel pakkumisel 300 pakki ja 6 senti kilohind.
Küülikutega tegin ka tobeduse, ehk kust pagan mul oli meelde jäänud, et isane viiakse paarituseks emase juurde???Ime siis, et asjaks ei läinud.Õnneks kedagi maha ka ei murtud.Ehk annab kuumus järgi, siis uuele katsele.
Kuna põllutööd ja heinategemised on kätele negatiivselt mõjunud, siis ilmselt sellele mõeldes tegin tõelised reuma ja liigestele "ravikätise".Kus hästi suur angoora ja koeravilla % ja olematu peenvilla osakaal.
ja veel ühe:
Ja veel ühe:
Ja veel ühe:
Ja kaks koeravillast mütsi ka :
teine:

Lõngad kedratud nii, nagu muusa ette andis.Vahel peab lihtsalt mõtlemata tegema, siis hakkab jälle ideid tekkima.
Kuna ma hetkel eriti kirjutamisega ei hiilga, siis hea, kui pildidiki üles saab.Muidu on sügisel tõeline mulgipuder.

reede, 1. juuli 2011

Kirju angoora pesakond

Natuke piinlik juba, et neid "uudiseid" nii palju on, aga ma lihtsalt pean seda jagama.Meie kirju pesakond on toodud heinakuhjataolisest pesast natuke jahedamasse paika ja nii saab neid näha ka.Eks see üks puhas  silmarõõm ole :
Ja eriliselt meeldib mulle see hallikas valge:

Beez isane tuli nn. jõuga kasvataja poolt Rootsist kaasa, et "meil peab olema võimalus ka kirjut saada", olid sõnad, millega see isane kaenlasse lahkumise päeva hommikul suruti.Ja mul on selle üle siiralt hea meel.Omaenese tarkusest arvasin, et beezi ja valge ristsugutis on kas valge või beez, aga tuleb välja, et siiski ka midagi muud.Nagu näiteks must.Nägin kasvataja juures ka neid terashalle angoorasid ja nad nägid väga effektsed välja.Miks ma rõhusin aga valgele põhikarjale on lihtne põhjendus, et saada rohkem ühte värvi villa vabriku jaoks.Eks see kirju seltskond jääb siis käsikedruse jaoks :D