Nüüd on luba itsitada kõigil neil, kellele ma puhtsüdamlikult vandusin, et KUKKE meile ei tule...tänasest on siis neid kukkesid meil lausa kaks tükki.
Aga kui Agu Sihvka kombel algusest alustada, siis....
Ilmelt sai see kuke mõte alguse Äntust toodud a la 4 kuud munenud kanade "väljalangemisest", kus lihtsalt kops ja kops vajusid ükshaaval 10-nest kanast 5 manala teele.Korraks mõtlesin, et ostaks siis lihtsalt asemele, aga ega erilist tuju nende uute järgi minna enam ei olnud.Usaldus kadus.Kuke vastu rääkis kõige rohkem asjaolu, et teatavasti kirevad nood reod.Aga mõte hakkas idanema ja vaikselt siis sussis mul kuskil südamesopis, kuniks....pani Silvia (blogi loendist leiate siis, eks) FB braama must kuke pildi üles, et müüa.Sellest piisas, et minu süda hakkas kiiremini lööma ja kaevasin enda meilboksist telefoni numbri välja, mis ostus aga valeks, selle ajaga müüs Silvia "minu" kuke maha:).Järgmiseks pakkus üks kena küülikukasvataja kukkesid, aga kahjuks on minuga selline lugu, et suure vaevaga õppisin kodukana muna sööma, siis sinise koorega munad mul alla veel ei lähe (mereääres üles kasvanud, siis tuleb silme ette kajaka muna :))., muidu oleks täiesti kena diil olnud...no ja tiira taara jõudsin KB kuulutuseni, edasi selleni, et kuna täna olime tööl Pärnus, siis sai ka kuke järgi kohe sujuvalt minna sinna kanti.Hommikul helistasin kuulutajale ja edasi pidasime läbirääkimisi tema emaga, kelle juures need kuked elasid (kiremise tõttu olid siis maale kolitud).Tütar aga küsis telefoni vestluse lõpus, et ega ma kahte ühe hinnaga ei taha?....mina vastu, et oh ei, minge nüüd :P.Edasi leppisime kokku juba tema emaga, kus kokku saada, et kukk üle anda ja.... ema rääkis mu kuidagi totaalselt pehmeks, et lõpuks tundus täiesti loomulik, et ma peaksingi kahte kukke võtma.OH küll.Kui ma neid rajakaid aga kastis nägin, siis pidi süda seisma jääma, no pole sõnu, nii ilusad ja lahedad.Üks on mustjam teisel kõhualune kollasem.Terve tee olid viisakalt vait seal kastis, vaid Tallinnas hakkasid nihelema ja kummaliselt kögisevat häält tegema.Kodus tõstsime ajutisse aedikusse, kus nad kohe hakkasid sööma ja rohtu kitkuma.Itsitasime küll, et tea, kas meie odrapuder kõlbab, sest küsimuse peale, mis nad neil söövad, vastas peremees heldinud näoga, et "üle kõige maailmas armastavad nad saia keefiriga" :))))), sorry, aga see toit jääb neile küll meenutama õnnelikku lapsepõlve :).Kahjuks ei suutnud tõepärast pilti neist teha, aga nad on jube suured , jube värvilised ja jube karvaste jalgadega :)))
Ühesõnaga, olge te tuhandest tänatud, kes kukke mulle pakkusid ja paar vahvat kana on mul veel totaalselt meelerahu viinud aga nendest räägin siis, kui aeg küps :)
Korraks lasin selle musta, Dieseli ka lahti, kukk kõndis kanade traktorile ligemale, tardus siis neid Äntukaid nähes soolasambaks( pole ka ime, need vanemad daamid näevad tõesti praegu oma paljaste tagumike ja muidu olekuga üsna eemaletõukavad välja) ja tuli jooksuga semu juurde tagasi, kes samuti närvilisena aedikus ringi tatsas, vahepeal naljakalt oma pikkade varvaste peale komistades :)
Ja kui läksin noortele kanadele putru viima, jooksis sealt jällegi üks noor tibi pika sammuga minu poole, vahepeal langes kõhuli maha ja siis jooksis jälle edasi.Ma jõudsin juba ärevusest karjuma hakata, et "appi, kana lahti", kui sain aru, et see lahe kana jookseb hoopis mulle vastu :)
ps. kiremise kuulsin ka ära, lausa ootasin seda, aga üle ootuste oli see päris vahva kuulata.Mis on üks maakodu ilma kukelauluta, ah?