Esmaspäev, 3. september 2012

Kasvataja v. aretaja

Olen selle peale ennegi põgusalt mõtteid mõlgutanud ja ega ma neil mõistetel suurt vahet teha ei oskagi.Küll aga olen selle 2,5 aastastase angoorade pidamise jooksul jõudnud mõtlema hakata, kui palju aega ja kogemust on vaja, enne kui sa hakkad hoomama, millised loomad on heade näitajatega, milliseid tasub paaritada, mis paarid annavad kõige paremaid tulemusi.Siiani on meeles see , kui ühte nägu nad olid siis, kui me nad koju tõime.Täna võin juba poegade järgi , ilma puurkaardita öelda, kes kelle järglane on.Plaan oli minna Rootsi koolitusele ja mitte siis ketruskoolitusele , vaid just küüliku välimiku suhtes õpet saama, kahjuks sellel aastal ei jaksa ja ei jõua.Unistus oleks väljaspoole Eestit minna näitusele aga selleks peab olema aeg küps ja sündinud ka väärilised isendid, kellega minna nii kaugele.Lootust hakkab vaikselt tekkima, sest meie Taani isane annab vähemalt villakasvataja mõiste väga kõrge villasaagikusega järglaseid.Nimelt pügasin eile kaks Ööri tüdrukut ära ja saagikuselt annavad nad juba praegu (5 kuusetena) silmad ette minu paljudele vanadele küülikutele.Lisaks on kaal ka läinud enne pügamist korda.Mis ühtepidi teeb rõõmsaks ja teistpidi kurvaks, ehk siit maalt hakkabki "tööle" see aretaja sündroom, kas pidada kolme kehva küülikut, või ühte head? Majanduslikus mõttes pole ju küsimust.Õnneks on mul tekkinud lauta piisava suurusega populatsioon, ka eri liinidega, et üldse oleks võimalik valida.Väga raske on aga teha valikuid paari isendiga farmis.ee võtab nii aega kui resursse.
Kripeldama hakkas see teema laadal ühe küülikukasvatajaga rääkides, kes kahtles, kas ta näitusele toob oma loomad, just nn. "hävitava" kriitika hirmus.Võibolla olen sinisilmne, aga sellised ülevaatused on mu meelest pigem kasvatajale endale ja sellel, kes võidab, pole tähtsust.Eesmärgiks on just kasvatajale suuna saamine ja ka hea näha, kust omale uusi loomi osta, sest kust sa muidu tead?:).Aga tööd enda kallal teha tuleb, muidu toimub tagasiminek.Kogu see jutt siis ikkagi pigem aretaja seisukohast, sest lemmiku pidamisel pole sellistel asjadel tähtsust, saab sealt 50 grammi villa vähem, ei oma erilist draagikat.
Kogu selle "hala" resümee, kui lihtne tundus mulle 2 aastat tagasi küülikufarmi pidamine ja kui keeruliseks on see osutunud tänaseks.Esimesel aastal lahendad söödaprobleeme , saad nendega ühele poole, kui hakkad nägema loomade erinevusi, keda kellega kokku panna, mis sealt tuleb ja mida vältida.Ehk ma ie arvan, et täna ma olen angoorade kasvataja aga tuleviks loodan tõusta ka aretajaks .

4 kommentaari:

  1. Kas see karva erisus taanlaste ja rootslaste vahel on tõu omapära, või on see tulemus väga erinevate liinide/tõugude (ei teagi kumb sõna õigem on) ristamisest.
    Saab ju ka muus loomakasvatuses teinekord ristandid paremad, kui vanemad on, aga kui kaua see omadus jätkub?
    Aga see karvik on lahe :). Tänan jumalat, et mul kohta pole, kuhu panna :)
    Jaksu!

    VastaKustuta
  2. Ei ole veel nii absoluutne tõe vastaja sulle, aga :), tõug on ikkagi nii Rootsist kui Taanist pärit angooradel minu puhul üks, ehk Inglise angoora.(lisaks on veel prantsuse, saksa ja satiin angoora).Ei ristata omavahel inglise @prantsue angoorat(jne. ehk võib aga see ei lähe tõu alla siis.
    Selle Taanlase järglased on pigem aretuse küsimus, sest tõustandard annab looma kaalu ju ette, ehk villa toodang on valikute küsimus.Seda nii villa kvaliteedi kui rohkuse osas.Kui pole paremat võrdlusek kõrval, siis ei tea ju tahtagi....igatahes on mul neid Ööri järglaseid vaadates mokk ripakil, sest kogu farm võiks sellistest olla :P.
    Ristamisest angoorade puhul ei oska ma rääkida, korra käis mõte endale saksa angoora osta (neil rohkem villa, vill on lihtsamalt käideldav, aga kui korralik inlise angoora annab sama, siis pole vajadust).
    Jah, on loomakasvatues lahedaid ristandeid, aga see peab olema teadlik valik (ja ikka on lõppresultaat vene ruleti moodi ettearvamatu).Kui geneetikat ja domineerivaid pärandamisi pole õppinud, siis läheb see lõpuks kalliks maksama.Kaks ilusat lammast ei anna siiski iga kord ilusat järglast.Mäletan, kui proovisin gotlandi ja peenvillasest saada ritandeid, ideaalis pika lokki villaga, pehme võiks ka olla, aga mis välja tuli?See gotlandi pealisvilla geen sööb selle finulli aluskarva täiega ära.Viltimiseks hea loom, lõngana kahtlane.Näis, mis minu valgepealise ristamiset välja tuleb, kui ei tule, saab liha.
    Mis pole kuskile panna?:))), aga voodi?

    VastaKustuta
  3. No väga lahe, kuidas süües kasvab isu..tahad aga aina huvitavamat,paremat ja paremat!Tuttav tunne. Siis tuleb ruumipiir ette ja vaatad jah selle pilguga,et kas kvaliteet või kvantiteet:D Lammastega on lihtsam,et ei pea mingit põhjust välja mõtlema karja "korrigeerimiseks"...Kui ei täida ootusi, siis on -18kraadi juures ikka hea koht...aga angooraküülikut süüa minu moraalitase vist ei laseks? Sest ju parimatelgi aretajatel läheb mingi protsent aia taha?

    VastaKustuta
  4. Aretajaks vist tõusedki siis, kui hakkad külmikut täitma(lapsed kõšš siit lugemast), aga loomapidamisel on mooraliga siis tegememist, kui koera, kassi pead.Ja veel mõned lemmikud, kellele on lubatud "kõrvalekaldega" olla.Sest veel rohkem mooralitum oleks nad kellegile maha müüa.Ma isegi julgeks arvata, et küülikute revideerimine on nende väiksuse tõttu lihtam, lammas on suur loom ja kui sul on karja aretussuund miskisel põhjusel "vasakule" läinud,iis kahju on väga suur.Ja aia taha läheb meil kõigil, kurb on pigem see, kui pole millegi vahel valida, või populatsioon on väike ja värsket verd ka keegi juurde ei too.Siis on puhas allakäik.

    VastaKustuta