neljapäev, 30. juuni 2011

Videod angoora beebidest

Silvia pesakond, hetkel kogu laisteia kõige vanemad, silmad hakkavad avanema, pojad kooserdavad vaikselt puuris ringi ja ka mõni kõva heinakõrs võetakse suhu.Ema üks vihaseimaid, isegi Nectar, kes esimesel aastal oli tulivihane, on leebunud.Silvia aga sülitab tuld ja tõrva :D



Veel Silvia pesakond, mulle meeldib see paksuke magav küüliku laps, kes ei lase ennast õdede/vendade sahmerdamisest segada.



Ühe noore ema pesakond, temale panin pessa juurde  orvukese, kelle ema hukkus paar päeva peale poegimist.Kolmest pojast suutsin päästa ühe.Nagu näha, on kenasti omaks võetud.Ma ei tea, mis teema neil nende kõrvadega on, aga sügamist, pesemist ja muidu raputamist tehakse kogu aeg.Juba väga varakult.



Ja Orvo , meie noor isane angoora, isukalt "körti" söömas.Üks kõige aplam meil üldse, Talle võiks nagu sigadele ämbrist ette kallata :D


Videodpimedad, aga laudas kardinad ees, et natukenegi leevendada seda hullu kuumust.

teisipäev, 28. juuni 2011

Marybel

Pügamise aeg jõudis Marybelini. See on meil sündinud, nüüd ca aastane emane küülik.Vill on läinud tuntavalt esimesse sorti, mille üle on mul siiralt hea meel, ehk omati hakkab farm ka vaikselt toodangut andama.Siiani on küll tunne, et mata seda raha nagu mutionu auku.Ja kogu aeg võiks rohkem olla.
Eile käisin Konekeskos jõusööta ostmas ja koju jõudes, tegin koti lahti, ning kummaline, et graanulite suurus võib suurel tootjal nii erinev olla.Seekord siis poole väiksemad.Haisevad ka need jõusöödad nii hullusti, et sõit 50 km kott autos, võtab lõpuks hinge kinni.Eile jäi poes silma veel üks põnev toode, mis hobustele mõeldud, aga seekord jäi ostma, sest ei viitsi seda toote korralikku tutvustust sealt imeväikselt etiketilt lugeda.Õnneks on võimalik internetist alla laadida.Aga kokkuvõtvalt tundub nii, et selleks, et üles kasvatada omale korralik põhikari ja saavutada ka esimese sordi vill sinna selga, peab väga hoolega valima ka toitu, mida neile karvapallidele sööta.Vaikselt , tänu infokildudele siit ja sealt, lisaks ka eelnevale üldisele loomapidamise kogemusele, hakkan vaikselt aru saama, mida ma teen.Kuna hetkel pole vilja kuskilt osta, siis pean leppima puhtalt poesöögiga, mis on väga kallis.Sügisest tahaks segada kokku ratsiooni, mille üks komponent oleks ikkagi vili, sest see viiks sööda hinna allapoole.Kui muidu küüliku farmis on põhikari teatud X arv loomi ja poegimiste ja nende kasvatamse ajal tõuseb loomade arv taevasse, kuni jälle turustamisega läheb x arvuni tagasi, siis mina pean arvestama sellega, et minu põhikari on aastaringi X arv, mis igapäevaselt süüa tahab.Angoora söödavajadus on sellise väikse looma kohta üllatavalt suur, kurioosne aga on see, et kui väga ma siis ei sooviks neid vabalt sööta, siis nagu midagi läheb valesti (koostisosa ülekaal,jne), nii lööb loomal kõhu lahti.Nokk kinni, saba lahti.Üks eksperiment on meil siiski käimas, nimelt söödan ma hetkel küülikuid leotaud toiduga, ehk paisutan neile osasid asju veega ette.Ja nagu üks kena härrasmees söödavabrikant arvas, et see pole võimalik, et küülik nn. putru sööb, siis angoora oma apluses tõestas midagi muud.Sööb ja väga isukalt, ajab veel lõuad hästi laiali, et mitte ennast kördiga kokku mäkerdada :))Katsun mingi aeg selle videole võtta, see on nii naljakas.
Eile puhastasin pesad villast puhtaks ja panin emade puuridesse värsked heinad sisse ja esmest korda nägin siis kogu kirjut pesakonda.Seal on siis üks hahkmust, kaks beezi ja üks eriliste märgistega elukas(kõrvad hallid, selg lapiline ja jalgade juurd ka mingi viirud).
Praegu aga välja heinalõhna nautima :)

pühapäev, 26. juuni 2011

Sahtlisse kudumine

Kes kirjutab luuletusi sahtlisse, kes koob mütse nn. sahtlisse, õigemini küll ikka talvele ette  mõeldes katsun midagi valmis teha.Minu puhul kehtib see "ree rautamine suvel" täiega.Vanarahvas teadis, mida ütles.
Mingi mütsihullus on mind viimasel ajal  tabanud, hea on neid teha ja ma ei pea mõtlema ka, mitu silma vardale jne.Mõttemomendiks vaid, millist lõnga, mida kokku segada ja mis värvi.Ja see ongi kõige põnevam, sest kuigi ma olen päris palju lõnga juba teinud, siis ikkagi ei oska seda resultaati ette 100 % liselt ennustada.Kood mütsi valmis ja siis selgub, kas kõlbab või mitte.Ja seda suurem on rõõm, kui välja ka tuleb.Mingi protsent läheb nagunii aiataha.
Seekord siis angoorat, leonbergerit ja tiibeti mastifit.

Ja ühed valged kätised, ilma pöidlaauguta.Lõnga sees angoora, valge peenvilla ja keeshondi koeravilla.

laupäev, 25. juuni 2011

Heinategu hoogu võtmas

Jänesed šampust ei joo ja julge hundi rind on rasvane...ehk küll on pagana raske võtta see vastutus ja öelda "Nüüd hakkame heina tegema"!Ilmajaamas on tööl vaid valvesünoptikud ja missugune see järgmise nädala ilm siis tegelikult tuleb, teab taevas vaid...
Kui vanad roomlased soristasid õlut maha, et sadama hakkaks, siis järgnevate päevade jooksul peab selle asjaga ettevaatlik olema :))Hoiame siis pöialt, et ilma peaks.
Ja üks jahmatav lugu juhtus ka, kõlkusin traktoriga kaasas, kui mees jäi järsku seisma ja nii uskumatu kui see pole, kargas 30 cm kaugusel vikatist ILVES magamast üles ja volksas võssa.Suur nagu elukas.Mul nüüd hirm lammaste pärast.Ehk läheb kaugemale...

reede, 24. juuni 2011

Puder ja kapsad.

Sarnane silmahaigus/trauma, on mul enne ka olnud, eelmisel aastal oli ühel gotlandi jääral kliiniline pilt sama.Siiski, mitte päris samasugune.Jääral tõusis ka silmarõhk ja silm nägi välja nagu halli kaega kaetud punnsilm.Pimedaks see loom jäigi.Sellel aastal avastasin 2 kuusel pruunil utetallel, et silmas on hall laik.Aja möödudes hakkas see laik laienema ja kippus selliseks punakaks ,vereseguseks tombuks muutuma, üsna kole nägi välja.Teha ei osanud ma mitte midagi, kuniks..tellisin loomaarstilt küüliku silmapõletiku raviks salvi nimega Fucithalmic (Diana soovitusel ja pärast tuubi nägemist meenus mulle, et olen seda salvi ka hobuste silmaraviks kasutanud).Kuna loomaarst tõi salvi koju, siis rääkisin ka utetalle murest ja arst viskas üle õla, et aga pane talle ka seda salvi.Vahel võtab ikka mõistuse kinni...muidugi.Õnneks on see utikas inimlemb ja tema kättesaamisega pole mul probleemi, ehk hakkasime ravima.Kahju, et pole pilti enne ja pärast, vaid antud pilt on peale ravi.Enne ei paistnud silmaiiris enam väljagi, täna on küll mingi laiguke näha aga oluliselt kenam näeb asi välja.Üks tuubike esmaabi karbis juures :D
Aga suvi on täies jõus, heinategu tahaks hirmsasti tegemist, sest pilk kõrrelistele ütleb, et aeg hakkab varsti puitumise poole tiksuma.Heinamaa on nimelt värvi muutnud ja padurohelisest on muutumas kuldseks ja heledaks see hein.Vaatasime ka Soome imaennustust (foreca.fi) ja ehk saaks järgmine nädal asjaga ühele poole.Hein on kasvanud jõudsalt, tea, kes selle ära sööb, või kuhu see pannakse.Kui kellegil heina ostusoovi, siis andke märku, sest ca 3 t läheb küll väikepakke müüki.
Aias elavad lilled oma elu, esimest aastat hakkas õitsema Bauhofist ostetud odav, pappkarbi sees olev roosiistik(eelarvamus oli kõva, et Poola värk, tea, mis tast tuleb ja kas külm ära ei võta), aga ilus roos on, talvitus kenasti .Ainuke "viga", et pakendi järgi oleks pidanud tegu olema kõrge roniroosiga, praegu ei ilmuta aga see poola roos mingeid märke pikaks kasvamiseks või roniroosiks sirgumiseks.Olgu siis nii, vähemalt roos ta on .
Hortesest toodud lillade lehtede ja õitega Taim.Ma nime ei tea , aga dekoratiivne ta on ja kannatab meie kuiva pinnase ka välja.
Seemnepakina ostetud püsik, pilt oli lubav, tegelikkus näeb välja natuke parem, kui Rakvere raibe.
Ja täna jäärale rohtu niites, komistasin loodusliku karikakra otsa, imeilus puhmas.
Esimesed maasikad on juba suhu pistetud, sortidest Senga sengana ja Festival, marju on rohkesti küljes, õnneks on vihma ka kallanud, lootused saagile oleks nagu õigustatud.Vana kalavõrk sai ka peale, sest harakas käis juba matti võtmas.Mõtlesin, et panen õhuplalli linnupeletuseks või punaseks värvitud kivid, aga võrk tundus lihtsam lahendus.
10 aastat tagasi ostsin punase ronioosi, mis õitseb imeilusate õitega ja talvitub ka kenasti.Kevadel kaevasin selle suure põõsa ehituse jalgu jäämise hirmus üles ja jagasin ta neljaks.Jooksin nagu kass poegadega ümber maja, et kuhu ma nad maha istutan, poetasingi osa kivide vahele, osa istikuid maja kõrvale.Ja siis pidin ehmatusega tõdema, et ma vana loll aednik, oleks pidanud nad julmalt tagasi lõikama.Kuu aega ei näidanud roosiistikud seda nägugi, et nad suvatseks ellu jääda ja juurduda.Ja seda rõõmu, kui siiski lehed tulid.

Veel üks tänuväärt püsik, õitseb kaks korda suve jooksul, kasvab suhteliselt tihedaks ja seega lämmatab ka umbrohu ära. 
Hall püsik, rooksin kevadel kolmveerand selle taime populatsioonist välja, kuna lihtsalt ei saa umbrohust teda puhtaks.Aga mulle meeldib, armsate väikeste valgete õitega.
Maakive on meil lillepiirdena palju ja tuleb jõudumööda ka juurde.
Söödapeet on kenasti jõudu kogumas ja kartul on ka kenasti puhmas.Kartul on meie Jõgeva sortidest Reet ja Ando, ostetud Jõgeva sordiaretusest, ning tegu tervendatud seemnega. Kartulimardikaid ka pole(ptüi, ptü, ptüi).Viimastel päevadel on tugevad tuuled olnud ja mardikale hea tasuta transport.Pole midagi vastikumat, kui neid lihavaid üraskeid korjata.Ök.
Täna rohimise käigus selgus ka tõsiasi, kuidas tekib Tootsi peenar...ehk jõudsin juba porgandi seemne maapõhja vanduda, kui täna sibulaid rohides avastasin, et siiski...mul on nii sibul kui porgand ühes vaos.Vana pea, ehk omad vitsad lajatavad.

Täna ei suutnud ennast enam tagasi hoida ja pistsin näpud sinna värvilisse küüliku pessa ja pihku jäi sitikmust angoora.Ja ka beez angoora laps. Nii lahe!.Ootaja aeg on pikk, aga väga tahaks, et see aeg kiiremini kätte jõuaks, kus need väiksed pesast välja hakkavad käima.Silvia pesakonnast täna üks tegi juba paar tiiru oma kangetel jalgadel, loomulikult ei leidnud enam teisi üles ja pidin ta pessa tõstma, ema ähvarduste saatel muidugi.
Ja jõudumööda olen ka lõnga teinud ja kudunud,
Hästi pehme müts, sees nii angoorat kui keeshondi villa:
Veel üks müts:
Ja ühed hästi koeravillased kätised, randmetel soonik, käelabad pärlkoes:

esmaspäev, 20. juuni 2011

Nädala vanused angoora beebid

Kuna ema Silvia otsustas pesa "tuulutada", milleks iganes see ka hea pole, siis lippasin tuppa fotoka järgi.Sain pildi tehtud, kui ema mätsis pesa heintega kinni ära.Seanss sai läbi, nägid ja aitab.Seekord on Silvia eriliselt kuri mu peale, nagu ma puuri ukse paotan, nii sööstab sealt seest nagu kobra käe poole.Ma pole loomult arg inimene aga pean häbiga tunnistama, et käe tõmban kõhklematult sealt kohe ära.Ka siis , kui paks jope seljas...siis ehk mitte sellise ahvikiirusega.
Laupäeval läks maalamba jäär lihaks, kuna ostuhuvilisi lihtsalt polnud.Naha soolasin sisse ja ilmselt pargin ka ära.Vill oli mõnusalt pehme ja temal ei tekkinud ka maalambale omaselt pealisvilla selga.Suur jäär jäi küll nüüd üksinda aedikusse nutma, sest seltskonda pole.Uted vedelevad enamus ajast varjua all, need on vähemalt jääral silmside kaugusel, abiks seegi.Vahel on küll tunne, et kas need maadamid ka üleüldse söömas käivad, või vedelevad nagu parv saksa turiste palmi all, varbad Vahemeres leos.Hommikul on nad seal, õhtul linnast tulles, jälle seal....
Ja telefon oli järjekordselt kadunud.Loomulikult ka tühjaks saanud ning "väljaspool levipiirkonda".Hakkasin siis mõttes läbi elama, kus ma selle telefoniga kondasin.Käisin läbi peedi vaod, kartulimaa, jäärale rohu niitmise kohad, siis uttede heinasõimed, küülikute heinalao, uskumatu, kui pikad ringid võib üks inimene maha käia niisama asjatades....kuniks leidsin õues grillimisplatsi tooli alt selle vidina üles.Eile sadas meil päris asiselt, sestap arvasin, et ega siit elulooma ei saa.Aga Nokia on nagu ta on, põhjamaa telefon ja peale kerget kuivamist ja niiskuse aurumist olen ma jälle saadaval.Vist on aeg hakata mõtlema suurte klahvidega ja pika nööriga penskari telefoni muretsemise peale DD

laupäev, 18. juuni 2011

Kirju-Mirju

Veel üks Kirju-Mirju.Seekord siis tõeline kompott, koos kolme värvi peenvillase ja kolme värvi koeravillaga.Kedratud nii, et lõng oleks nagu mummukesi täis.Päris põnev jäi.
Ja üks lõngaväline uudis ka, ei suutnud täna näppe küülikuema pesast eemale hoida, sest paaritatud oli beezi isasega, et kas siis seekord on lootust ka värvilisele pojale ja oh imet, üks on tumedat tooni.Ja kui ma õigesti nägin, siis teine ka.Lahe.Ja ühe küüliku lapse avastasin pesa kõrvalt, ilmselt oli emme tissi otsa pikalt rippuma jäänud ja ema tõstis ta nn. pesast välja.Sokutasin ta tagasi.Ema valvasa pilgu ja urina saatel.Kui angoora muidu on selline käsitletav, siis poegade tekkimisega lähevad emad lolliks.Vabalt võib saada kraapsud esikäppadega ja ka hambad olen halastamatult kätte saanud :D.Aga eks see ole nende õigus.Mina olen sissetungija, nii väike, kui see puurilooma kodu on, siis tuleb selle eest ka seista :DD

neljapäev, 16. juuni 2011

Babe ja Nectar @Mike ja Milo


Eile hilisõhtul oli nende kahe küüliku puuris hirmus karvadega pesa vooderdamine.Küll pügatud, aga ometi käis selline kõhualuse rappimine, sealt edasi karvatorakad suus pessa paigutamine, et mul hakkas lausa villast kahju.Õnneks ei kisu nad neid villa tuuste seljast vaid loodetavasti ikka sabapoolt ja kõhu alt.Pesa tegid mõlemad täpselt enne poegimist, ehk mis sa selle kuumaga siin ikka pikalt ette rabeled.Kuna ma panin hommikul puuri ohtralt heina, siis ei olnud ka sellega kokku hoitud, vaid ehitatud selline kõrge vulkaan.Pistsin käe hommikul pessa , ei midagi, surusin veel sügavamale ja ...tundsin siputamist.Olemas :)
Silvia käitub nagu pesukaru, ehk tambib esikäppadega pesa peal, nagu tihendaks heina kinni.Täna kaevasin pesa nn. lahti, aga väiksed murjanid magasid rahulikult.Ju  siis ema teab, mis teeb.
Ja  eile oli ka paha uudis, sest ühel küülikumammal oli sündinud kaks poega, pesa ta üldse ei teinud , üks oli surnuna puuri keskel, teine oli kuidagi puuri silma vahel peadpidi kinni.Aga elus.Sain ta kuidagi kätte ja vaeseke oli külm, nagu konnapoeg.Viisin tuppa, soendasin käed sooja vee all ja nii sain väiksekese temperatuuri üles.Kuivatasin ta ära ja ei hakanud ema juurde seda ühte enam panema.Kuna Helena oli poeginud samal päeval, pistsin nagu käopoja talle selle pisikese juurde.Täna hommikul leidsin sealt puurist veel ühe väikse laibakese.Ema ise on ka selline norus, loodetavasti tuleb sellest jamast välja.

kolmapäev, 15. juuni 2011

Helena @Mike

Küll nende küülikutega on omamoodi kiire see eluprotsess, kuu aega ja valmis.See tähendab, pojad valmis.:D
Vaatasin juba hommikul kiirpilgul, et ahah, kuupäev sealmaal ja küülik ise ka ei ilmuta huvi toidu vastu ja nüüd õhtul käibki poegimine täie hooga.See on vist juba kolmas kord, kui mul on õnne poegimise protsessi ka pealt näha.Eriti ei julge ju vahtida ka, selle salapärase elustiili tõttu :DEgas midagi ,jääb üle oodata, kuini sirgutakse ja pesast välja tullakse.Pesa ise on muidugi pehmet valget vatti täis.

teisipäev, 14. juuni 2011

Silvial pojad

Eile hilisõhtul töölt koju jõudes, ruttasin Silvia puuri juurde vaatama, et kas juba on Küülikuemand midagi pessa poetanud ja...oligi! Väiksed roosad vorstikesed paistsid heina ja angoora villaga vooderdatud (milline luksus!) pesast.Emane oli seekord teinud pesa eriliselt tobedasse kohta, vahekäigu äärde ja veetopsiku alla.Ja väga usinalt oli pesamaterjali, ehk villa, endalt kiskunud.Terve puur valendab ja ripub nagu valge vatt veel seinteltki alla.Kannatan paar päeva, lasen emal kosuda ja siis saab ta ka ära pügada.Õnneks on ilmad natuke tagasi tõmmanud, sest poegimas on meil veel küüliku emasid.Pilti ei julge teha, sest ema on seekord skisofreeniliselt tige ja kipub juba esimest korda lahtise puuri ukse peale urhatama.Küülik aga oskab ,vaatamata on väiksele kehale, vägagi konkreetselt ja selgelt väljendada oma pahameelt, et kao siit! Ajab natuke istitama, aga käsi tõmbub siiani koheselt puurist tagasi.

esmaspäev, 13. juuni 2011

Mõtteteri koeravillast

Eile sain kinnitust minu arusaama vanast , aastaid kogutud koeravillast, et selle ketramine on midagi muud, kui värske koeravilla lõngaks tegemine.Vill muutub kuidagi kuivaks ja ei jookse värtnale.Nagu hiljem omanikuga rääkides selgus, siis oligi tegu ca 6 aastat vana villaga.Tundsin ketruse ajal, et kõvasti rohkem läheb aega ja ka tulemus ei ole päris see.Minu tagasihioidlik soovitus oleks , et katsuge see värske vill ära kedara ja ärge korjake teda aastaid.Villakoerad annavad tavaliselt üsna palju korraga villa ja kui just plaan pole villavabrikusse viia, kus tahetakse suuremat kogust korraga, siis tavailselt poolest poe kilekotitäest (kaaluliselt on see ca 300-500 g) saab juba vesti või mütside, kinnaste lõnga uhkelt kätte.
Ja on osad tõud, kuigi ka siin on erandeid, kellede vill kindlasti tuleks enne kedrust sorteerida (malamuut, chow, samojeed-palju villa aga kuid lühikese villa osakaal võib sellises kotis ulatuda kuni 20 %)Ja vahet pole, kus seda kedratakse, ka vabrik ei suuda alla 1 cm villa lõnga sisse kinni keerata.

pühapäev, 12. juuni 2011

Midagi erilist

Ja seda see on.Nimelt potsatas mulle köögi kapi peale üks kahekilone pakike.Silt, selle paki peal oli järgmine:
On teatavad asjad elus, mille sügava tähenduseni jõuad natuke küpsemas eas ja saad terve mõsitsusega aru, millist vaeva on mõnede asjade kallal nähtud. :D Ja kõlab ikka sigauhkelt, et tuulega jahvatatud, kas pole?
Võiks ju arvata, et jahukotil on vaid selline uhke silt peal ning kui võrrelda seda jahu poe omaga, siis ei  tee vahet.Aga tutkit.Vahe on päris suur.Värvuselt on ta selline pigem hallikas ja juba sõtkumisel oli ta kuidagi teistmoodi, kui võrrelda lambavilla kiuga, siis selline lühikese kiuga :D. Ei kerkinud ka nii hästi, kui poe jahust tainas, aga...ometi oli ta maitse elamus tõeline Öko värk.Kohe selline puhas. Meeldiv. Omamoodi kogemus, kuidas vanastigi võis sai välja näha. Kuna mul enne pole selliset jahu ette tulnud ja spetsiaalselt pole ka poest otsinud, siis sellist saia tegin esimest korda ja kogemus oli põnev.Muidugi, tehnoloogia, viljasordid jne., kallutavad mu valiku siiski soome jahu suunas, sest nendega ei eksi.:D.Sai kerkib paremini ja tulemus on ettearvatav.Aga vahva ikkagi .Sai ka oma ehedas ilus :

teisipäev, 7. juuni 2011

Vanasti oli muru rohelisem ja...

Mõlgutasin juba pikemat aega, et äkki peaks blogi pidamise viima vaid kutsutud külalistele.Ma jagan heameelega enda kogemusi aga lugeda kuskilt mujalt, sama asja, kus praktiliselt on vahetatud "viisakuse" pärast koma koht, pole küll see asi, mis meele rõõmsaks teeks.Varastatavad pole vaid käega katsutavad asjad.Ka ideed ja mõtted võid tasku pista. :P Ühesõnaga, mõlgutasin ja jõudsin ka sinnamaale, et sellisel moel blogimine lubab ligi vaid 100 inimest.Statistika järgi jääks siis paljud välja ja milles nad siis süüdi oleks.Lisaks loevad seda blogi veel igasugu muukeelsed, Norra, Rootsi on stabiilsed vaatajad, Venemaa, Saksamaa, Poola ja Hiinagi, Ungari, Soome, Jaapan on kogu aeg listis olemas.Mida nad siit välja loevad,ei tea, ju vahivad pilte :D. Või tõlgivad siis, kuna internet on angoorade blogidest suht vaene, eks siis otsitaksegi ka need "viimased" üles :D.Aga viimase tõuke andis üks vahva telefonikõne täna, mis viis teadmisele, et siia on tekkinud teatud anonüümsed vaikivad lugejad, kes regulaaselt loevad.Ja mingi hetke pärast võtavad julguse kätte ja helistavad.Väga armas ja mulle oli see tänane kõne nagu äratuseks, et ma mitte iseendaga dialoogi ei pea ja kellegile veel pakuvad minu jahmerdamised huvi.Ilmselt tuleb siis teatud asjad lihtsalt endale hoida ja üle olla.
Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, et vanasti oli ikka maa rohelisem ja taevas sinisem.Minul küll, kui võtta selle väite toetuseks kunagi lapsena vaadatud film "Neli tankisti ja koer" ja selle üle vaatamine nüüd, täiskasvanuna.Lausa nalja tegi, sest tanki meeskond tundus tol ajal noorte meestena, nüüd "mehed parimais aastais", vaata, et pealagi kiilaneb.Ja Janek oli "vaha rüütel tankiga", nüüd vaid blond suurte hambavahedega  meesterahvas :))).Koergi tundus hoopis teisena.Lisaks oli selle filmi iga osa NII põnev...huvitav, mis see tookord nii huvitav oli?Ehk vahel ei ole hea lapsepõlve asju üle vaadata.Tuleks ehk jätta nii, nagu nad siis tundusid.Rikub kõik mälestuse :DD
ETV pidi hakkama näitama "17 kevadist hetke", ma nüüd ei teagi, kas vaadata või mitte.Minu lapsepõlve film seegi ja kuna vene ajal sai neid sõja-aja fime vaadatud oksendamiseni, lausa sinnamaale välja, et ma saksa mundris motorraturite eest unes põgenesin, siis eelmine aasta käisime mõneti "teraapia reisil "Poolas, kus külastasime ka kuulsat Auschwitzi koonduslaagrit.Filmide põhjal tekib oma ettekujutus asjast ja väga huvitav oli siis seda tegelikkusega võrrelda.Põnev oli ja omamoodi õudne, aga igati vaatamisväärne.
Kuulus peavärav ja  veel kuulsam lause...
Barakid, üllatavalt väiksed seest tegelikult:


Niiet, kellel puhkuseplaane pole veel, siis Poola on üks ütlemata vahva riik tegelikult, kust ka meil oleks palju õppida.Korras majad, viimseni haritud põllusiilud, lehm uhke eramu juures ketis jne.Ja teedel pole ka häda miskit.
Ja kui nii siin Eestis edasi ilma kuumutab, siis kuivab rohi jala pealt ise heinaks ära.Karjamaa näeb välja nagu Sahaara....

laupäev, 4. juuni 2011

Chow villast lõngad

Chow villast lõngad...palju on sees halli, mis teeb lõnga toonilt tumedamaks.Olen kuidagi harjunud, et selle tõu vill on punakas või beez.Aga nagu ma ennegi olen märganud, siis on iga koerisendil oma karvastruktuur :D
Ja veel :

reede, 3. juuni 2011

Jälle need mütsid

Ei saa Kati ilma karuta ja mina ilma mütsideta.Neid ostetakse ja kummaline, et ma ise ka pole põrmugi tüdinenud nende tegemisest.Võibolla on põhjus ka selles, et igale mütsile teen eraldi l'õnga ja vokipooli täis on just see kogus, mis vaja läheb.Ülaltoodud mütsil on koeravillana kasutataud leonbergerit ja alla anggorat ja kõik muu on eri värvi peenvillane.
Ja üks müts veel, valge niit on angoora ühekordne lõnga ja kaob kandes peagi kudumi silmuste avarustesse.

kolmapäev, 1. juuni 2011

Nimepaneku päev.

Kuna täna oli mul nimede panemise päev :D, siis sai ühtlasi ka küülikud kokku loetud. Kahe käe sõrmedest jääb puudu.Kasutan  pügamise kaarte, lugesin nad kokku ja tundub nii, et mul elutseb laudas hetkel 35 angoora küülikut.Suuri ja väikseid .Ja oodata on veel mitu pesakonda ilmakodanikke.
Kui mul lammastel nimede panemisega on täielik peavalu, siis küülikutele tulevad nimed kuidagi iseenesest, nagu ülevalt poolt keegi sosistaks kõrva.Viimased siis sellised: Kapral, Juss, Gloria, Bonita, Olita, Zeena.
Ja silma nuumamiseks ja eeskujuks, Rootsi angoorade maja
Ja küülikute korterid näevad välja sellised.