Teisipäev, 20. september 2011

GRUM

GRUM , meie must emane, koos õdede vendadega.Pildilt paistab küll nagu jaanalinnu sulgedega kompositsioon:
 Ja GRUM kivile poseerima panduna:
(sündinud juunis).Korra juba pügatud.







Pühapäev, 11. september 2011

Milo

Milo päev enne pügamist.Jõudis ennast pildi tegemise ajaks mõnusalt prahiseks möllata ja männi okaski jäi käpa karvade sisse kinni.Vanapoiss on kasvanud juba päris mehe mõõtu :).Kui ma enne võtsin suunaks vaid valge küülikute farmi ja beez sai võetud vaid silmailuks, siis ...vahel tuleb ka omaenda sõnu süüa(olgu nad kibedad).Tänaseks on mul 5 värvilist ja eile paaritasin hukkunud pesakonna asemele veel ühe kirju paarituse.Miks, sest see kirju lõng jääb lihtsalt nii hingematvalt ilus ja kuna vabriku kedrus on nagunii meiesuguguste alles 5 euroopa rikkama riigi suunas sammujatele paras hinnakirves, siis pole vahet.Selle ketrushinnaga võib vabalt ka käsitis teha.:)Mitte küll kõike, aga osa kindlasti.

Teisipäev, 6. september 2011

Uue lauda ristsed.

Paar aastat tagasi , kui lõpetasin hobuste pidamise, ohkasin kergendatult, sest koormus läks liiaks.Nii vabanes ka päris suur laudapind ja lambad lõid mul suure platsi peal tantsu.Aga loll pea pidi olema kerele nuhtluseks ja seda ta tõesti on, sest ega ma pikalt sellist suvitaja ja murede vaest elu, koos lammastega tunda ei saanud.Nii jõudiski sel sügisel kätte see moment, kus küülikud hõivavad suure osa laudast ja lambad pole nõus väljas elama.Tänaseks on siis valatud lambalauda põrand, seina karkass on püsti ja sarikad ka peal.Ootame plekki ja katusele vaja minevaid laudu.Nagu Tallinna linn, see meie loomapidamine, mis mitte valmis ei saa.Loodetavasti ei tule oktoobris lund :P

Pühapäev, 4. september 2011

Pühapäev

Täna võtsin puurist välja ja viisin jalutama Nectari.Sel suvel tõi ta kahe pesakonna poegasid ja selleks aastaks aitab küll.Mammi ise on kõvasti kaalus juurde võtnud, niiet tegu oli teda puurist kättesaamisega.

Ja Babe viisin samuti tuulutama.Kahjuks kõiki korraga välja ei saa visata, säästaks kõvasti aega, aga ei taha seda soodomat ja kommorat ette kujutada.Puuride puhastamise ajal nagunii jätan alumised uksed hetkeks lahti, mida siis ka ruttu kasutatakse koibade sirutamiseks.
Ja tagant vaates :):

Grum on muutunud värvi poolest selliseks :
Pildilt ehk polegi nii aru saada, aga see hall on hästi põnev toon.Ja kedratuna veel beeziga kokku jääb imelahe.Mul neist tittedest vaikselt juba siiber, aga mõte liigub sinna, et peaks veel ühe kirju pesakonna tegema.Grum on aga väike ülbus, ei karda, ripub üle puuri serva uksest välja ja on muidu lahe küülik.:)
Teised kirjud ka:




Sügis aga koputab uksele, kartulipealsed on faktiliselt kadunud, ehk nädal, teine veel ja peab hakkama selga harjutama.Üldiselt pole oma põllu peal kartulivõtul hädagi, ilmselt on liiga selgelt meeles kooli aja pikad kolhoosi kartulivaod, kus põllul nagu lõppu ei tundunud olevatki.Mida kiiremini said oma väljamõõdetud jupi võetud, seda kauem said puhata, kokkuvõttes aga tehti lihtsalt hullu moodi tempot, sest eks teisedki rabasid puhkamise nimel.Kodus õnneks seda muret pole.Võta või neljakäpakil.
Maapirn on sellel aastal kasvanud jubee pikaks, tegelikult lausa üle pea.Mulle hirmsasti meeldib see taim, nii maapealne osa, mis annab väga dekoratiivse rohelise massi ilusad kollased õied, kui ka maa-alused mügulad.Varred oled söötnud septembri keskpaigast lammastele, söövad väga hea meelega ja nii ei jää ka koledaid pruune varretüükaid talveks püsti.

Täna koristasin keldrit, piinlik küll, õige perenaine teeb seda kevadel, aga noh, ei olnud kuidagi keldrituju.Tänane õhusoe aga soosis keldris toimetamist.
Lammastest nii palju, et kolmapäeval käis vetarst maedi-visana proove võtmas.Lambad olid aetud väiksesesse aedikusse ja kaer tegi oma töö, ning 99 % saime kenasti kätte.Aga...maalammas, va nugis, no küll võib üks loom kaval olla.Meie sahmerdamiset eemalt jälgiseds, sai ta ilmselt aru, et jama on see värk ja targem on eemale hoida.Pealegi on ta suvega oma nahavahe umbselt täis söönud ja ei tunne põletavat vajadust ka kaera järgi.Loomaarstki irvitas, et vahi, kus piidleb.Seekord läks aga siiski 1 :0 meie kasuks ja kätte me ta reo saime.Väikse kavalusega muidugi.Täna oli vaja aga kätte saada üks valge vana peenvillane, sest loom lonkab silmnähtavalt.Kohati käis lausa põlvili.Kuna jäär on karjas, siis esimene mõte oli, et uttedele on selline "sõit" sisse löödud, et mammi lonkama võtnud, aga vaevalt.Sõra ots oli natuke murdunud, tegime maniküüri, aga tal on siiski midagi muud viga.Mis, ei tea.Peab uurima hakkama, kui ei parane .Kinnivõtmise protseduur ei läinud sugugi nii libedalt, kuna me neid viimasel ajal oleme kodruvalt taga ajanud, siis enam nii lihtsalt lammast kätte ei saa, et kargad kümne küünega turja kinni.Parajaks elajaks on nad ka kasvanud ja tundub nii, et kaaluvahekord hakkab kalduma lammaste kasuks. Hüppasin küll nagu välk lambale kaela aga tulutult.Saime nad lõpuks varjualusesse kinni, kus lisaks uttedele oli ka jäär seal.Läksin siis utele järgi, silmanurgast jäära vaadates.Õnneks oli viimane kerges šokis ja solvunud, ning ei üritanud midagi siivutut.Kargasin siis jälle lambale selga ja ...käisin känts märja sõnniku sisse kummuli.Pagan.Ma ei teagi, mis mind rohkem vihastas, kas määrdunud riided, või abikaasa ohjeldamatu pisarateni naer.See viimane vist ikkagi.Peaks tegema sellise pika kõvera varrega lambapüüdmise konksu.Nagu vanadel maalidel karjustel käes.Ma arvan, et see pole neil mitte butafooria, vaid täiesti toimiv tööriist.
Täna mõtlesin, et pühapäev on...et päev, kus tööd ei tehta. Võiks ju vedeleda ka, aga jumal unustas loomadele öelda, et 7 päeval ei sööda.
Gotlandi ja peenvillase ristandjäär näeb välja selline :
Vill hakkab selja pealt mõnest kohast vildistuma.Selle aasta jäärapuksid on üllatavalt julged, kuna pean läbi nende aia kartulimaale kulgema, siis peavad simad ka selja taga olema, et keegi kannapeale ei astuks :)