pühapäev, 11. september 2011

Milo

Milo päev enne pügamist.Jõudis ennast pildi tegemise ajaks mõnusalt prahiseks möllata ja männi okaski jäi käpa karvade sisse kinni.Vanapoiss on kasvanud juba päris mehe mõõtu :).Kui ma enne võtsin suunaks vaid valge küülikute farmi ja beez sai võetud vaid silmailuks, siis ...vahel tuleb ka omaenda sõnu süüa(olgu nad kibedad).Tänaseks on mul 5 värvilist ja eile paaritasin hukkunud pesakonna asemele veel ühe kirju paarituse.Miks, sest see kirju lõng jääb lihtsalt nii hingematvalt ilus ja kuna vabriku kedrus on nagunii meiesuguguste alles 5 euroopa rikkama riigi suunas sammujatele paras hinnakirves, siis pole vahet.Selle ketrushinnaga võib vabalt ka käsitis teha.:)Mitte küll kõike, aga osa kindlasti.

3 kommentaari:

  1. Ma tean, et see kõlab eriti nõmedalt aga, no niiiiiii nummmmii!!! :D

    VastaKustuta
  2. :), kõlab jah nõmedalt, aga vaatamata sellele nummikute karjale(nüüd võib vist nii seda hulka nimetada küll ),nuuman ja nunnatan ma ka ise silma.Nagu kellegi teiste küülikud oleks.:)Ja täiesti vastupidiselt muude loomadega, tunduvad need täiskasvanud isendid isegi armsamad, kui angoora tited :)

    VastaKustuta