Laupäev, 11. detsember 2010

Talv täiega.

Poleks peale eelmise aasta lumeuputust uskunud, et see nii ruttu jälle kordub.Igatahes oli hoov umbselt lund täis ja ära ei kao ta ise ka mitte.Kui mulle muidu tuisk ja lumemöll meeldib, siis hommikul, unesegasena pole teps mitte meeldiv hingamist lahti "jooksutada ", ehk labidaga vehkides laudani jõuda.Ja autoga lumevangis ka olla ei taha.
Õnneks ei ole külmakraade nii palju ja küülikute vesi püsib kausis ilma suurema jäätumiseta.Üldse tundub nii, et mida väiksem loom, seda suurem jama ja sehkendamine.Praegu on mul 6 küülikut väljas puurides, uhked kampsunid seljas.Nii nunnukad.
Lambapidamine tundub  karvapallide kõrvalt kukepea.Vesi ette, heinapakk ka ja aidaa...Lambad ongi mul kuidagi tähelepanuta jäänud, kahtlaset ümmarguseks on nad läinud, on see siis heinast(vaatasin ükspäev, et pruun lammas kõõritab tänu heinanivoo tõusele juba vabalt üle aia), et peab vist söötmist piirama hakkama, muidu ei mahu elukad kevadel enam lauta ära.Või on jäärapoiss oma tööd teinud ..maalammas on ka ümar, ma ei oota isegi rootslastelt niipalju tallesid, kui maalamba järglast.Jäär on  isaseks käest ära läinud, pani peaga minu suunas, aga vastu seina sellise puraka, et ilmselt lõid tal endal sädemed silmist välja.Jäärasid olen  nüüdseks pea 6 aastat pidanud , küll olen neid heaga proovinud kasvatada, aga ei toimi see varjant.Nunnuta palju tahad, saavad nad aastaseks või hakkavad paaritama, kui muutub hea poiss kurjamiks kätte ära.Nii olengi pigem jäära eemale peletanud ja isegi hirmutanud, sest 100 kg kaaluvalt lihakehalt, kellel veel sarved relvadeks, ei ole mitte lõbus matsu neerudesse saada.Niiet, minu jäärad peost ei söö kaera ega leiba ja kõrvatagust ma ka neil ei süga...nii väga ,kui ma seda teha ka ei tahaks.
Jassu on omaette ooper, talve naudib täiega ja tuppa ei taha tulla.Pildil valvab lumehunnikut, et keegi hoovist minema ei viiks.Käpad said pügatud, sest neid lumekamakaid ei jõua keegi, ka koer ise sealt ära sulatada

4 kommentaari:

  1. Jäärade kohta ütleks niipalju, et kui tahad jäära sügada, siis alati kurugualt....mitte kunagi pea pealt!!!
    Siiani on minu poisid olnud enamvähem rahumeelsed ja tõesti on parem, kui sa neid rohkem eirad ja neist väga välja ei tee, muidu lähevad käest ära ja tahavadki kogu aeg, et nendega tegeletakse ja kui ei tegele, siis.........
    Samas peaks jäär olema ikka selline, et ta ka kohe sinu nägemise peale plagama ei pane - sõpruskoolitus peab olema mõõdukas ;)
    Jõudu teile sinna kaevetöödesse...meil läks asi veidi paremini ja ilma suuremate uputusteta :D

    VastaKustuta
  2. Ikka kuru alt, aga pikalt pole ka sellest abi.Ma ei ütleks, etnad kurjad on, vaid pigem käituvad nii, nagu ühele jäärale looduse poolt kohane.Lugesin kuskilt , kellegi blogist, kuidas inimene üritas leiva abil jääraga sõbraks saada, ise mõtlesin, et huvitav, kaua see "sõprus" kestab ja ei läinudki kaua, kui tuli postitus, et appi!:))
    Lund aga tuleb muudkui juurde, juurde...peab suusad välja otsima!

    VastaKustuta
  3. Mina ka jäära ei käpi :-)
    Aga vanaema eelmist jäära küll hirmus palju sügas ja patsutas. Ma muudkui seletasin, et jäta jäär rahule- läheb varsti tigedaks. Muidugi ei kuulanud memm mind ja nii ta siis ükspäev tuppa tuli- barett viltu peas. Jäär oli ta ikka täitsa pikali löönud- hea et suuremaid vigastusi polnud :-)
    Järgmine elukas kes memmele õpetunni andis oli meie kukk. Jälle sama värk, mina muudkui seletan, et jäta lind rahule- no ei kuula. Viis se selleni, et käisime terve perega lõpuks aias rehade ja toigastega ringi- muidu saime kuke käest peksa. Ja nii kahju oli nii ilus kukk supiks teha :-( Nüüdseks on siis memm oma õppetunnid saanud ja hellitab vaid emaseid loomi ja ainult siis kui meesterahvad eemal on :-)

    VastaKustuta
  4. Kusjuures naljakas oli vaadata, kuidas meie vana koer üleeelmise jäära paika pani.Nimelt jalutas sarvik meil vabalt hoovis ringi,koer pikutas terassi peal.Jäär ülbitses ja käis koera narrimas, et noh, tuled juba we?Koer kannatas, kannatas, kuniks mõõt sai täis ja järgnev käitumine on ka mulle olnud eeskujuks..:)Ehk koer võttis jäära ette ja naksis niikaua tagakintsust, kuni jäär jõudis tõdemuseni, et no deem, aitab, selle hulluga pole midagi teha, parem on taganeda ja pani plehku.Ja nagu ta juba põgenema oli sunnitud, nii oligi koera lahing võidetud.Peale seda liikusid mõlemad loomad hoovis nii, et koer vaid jälgis ja jääral oli tekkinud koerapimedus, ehk keeras lausa pea kõrvale ja ei teinud enam kunagi katset :)Nüüd ajan ka mina jäära, peale rünnakukatset, niikaua taga, kuini vennike jõuab otsusele põgeneda, siis on tükiks ajaks rahu majas.Peksmisest pole abi, pealuu on neil eriliselt kõva :)))Maha võiks ju ka murda, mis meil kogemata nt. täku puhul juhtus ja käitumine paranes oluliselt :), aga või sa igakord jõuad :)

    VastaKustuta