teisipäev, 14. juuni 2011

Silvial pojad

Eile hilisõhtul töölt koju jõudes, ruttasin Silvia puuri juurde vaatama, et kas juba on Küülikuemand midagi pessa poetanud ja...oligi! Väiksed roosad vorstikesed paistsid heina ja angoora villaga vooderdatud (milline luksus!) pesast.Emane oli seekord teinud pesa eriliselt tobedasse kohta, vahekäigu äärde ja veetopsiku alla.Ja väga usinalt oli pesamaterjali, ehk villa, endalt kiskunud.Terve puur valendab ja ripub nagu valge vatt veel seinteltki alla.Kannatan paar päeva, lasen emal kosuda ja siis saab ta ka ära pügada.Õnneks on ilmad natuke tagasi tõmmanud, sest poegimas on meil veel küüliku emasid.Pilti ei julge teha, sest ema on seekord skisofreeniliselt tige ja kipub juba esimest korda lahtise puuri ukse peale urhatama.Küülik aga oskab ,vaatamata on väiksele kehale, vägagi konkreetselt ja selgelt väljendada oma pahameelt, et kao siit! Ajab natuke istitama, aga käsi tõmbub siiani koheselt puurist tagasi.

4 kommentaari:

  1. Päris naljakas oli seda pealkirja oma blogide reas silmata :-) Aga minu õnnitlused Silviale!

    VastaKustuta
  2. Märkasin seda isegi, aga alles siis, kui postitused rivis olid :DDD.Annan tervitused valgele Silviale edasi :D

    VastaKustuta
  3. Haa, siniverelisel küülikul ka kuningannalik nimi :) Hääd kasvamist pikkkõrvadele!

    VastaKustuta
  4. Ha, ma ise ei tulnudki selle peale.:DDMa ei teagi, kui palju neid pikkõrvasid seal on, aga palju tundub :DD Aitäh heade soovide eest!

    VastaKustuta