Brita ja Sohfi

Pilt Peeter Emil Vahtramäelt ja kanagi sealt.Tõu nimi orbingdon.Nagu Peeter teda väga tabavalt kirjeldas, on tegu väikese kohvikannu soojendajaga ja mulle tärkas ka kohe nimi Sohfi pähe.Ehk kana, kes suvi läbi muust ei mõtle, kui haudumisest :), just see mis minu äntukatel  suure tõenäosusega puudub: "munad , jep, neid me võime teha, aga kellele neid lapsi veel vaja "???, Sofi siis ilmselt vaid lastega kludistamisest mõtlebki.Ootame siis kevadeni ja vaatame, kuidas meil läheb.Algselt pidin küll sealt kukkesid ostma, aga läks hoopis sedapidi.Igatahes kui kellegil soovi ilusat kukke soetada (ja imeilusad need kuked ja kanad seal talus http://flemishgiants.blogspot.com/ olid, siis küsige :)

Aga Sohfi magas meil kenasti öö koos kukkedega laudas ära ja hommikul panin ta küll kukkedega aedikusse, kuid poisid polnud sellest erilises vaimustuses, tundub, et aga äntu vanadel kanadel pole selle Sofi vastu suurt midagi, nii ta sinna praegu läksi.Sõi kenasti ja sättis ennast pesale.Las ta harjub ja ehk ununeb talvel ka pesakiht vähemaks :)
Aga ega siis üks kana pole kana ja blogi on üks tore koht, kus su üleskutsele ka vastatakse ja nii tõime eile Raplamaalt veel ühe tibu.Loodetavasti mitte kuke siis, sest mulle võib kanade pähe ilmselt ka kalkuni müüa ja ma ei tee teist nägugi :). Ühesõnaga, kuna töö pärast oli nagunii sinna maakonda asja, siis saime tuua ära ka sellise halli braama kanatibu (kui keegi on nüüd kindel, et Brita on kukk, andke teada, ma saan veel ringi vahetada icc),
Saage siis tuttavaks Brita

Jõudsin juba paanikat täis kirja eelmisele omanikule saata, et tibu ei võta jalgu alla ja sööb kükakil maas, kui Brita otsustas, et ah olgu, võin ju natuke kõndida ka.Ja nii ta jalad alla võttiski.
Ja kuked täna hommikul
Diesel

 Late

Diesel ja Late

Nüüd on luba itsitada kõigil neil, kellele ma puhtsüdamlikult vandusin, et KUKKE meile ei tule...tänasest on siis neid kukkesid meil lausa kaks tükki.
Aga kui Agu Sihvka kombel algusest alustada, siis....

Ilmelt sai see kuke mõte alguse Äntust toodud a la 4 kuud munenud kanade "väljalangemisest", kus lihtsalt kops ja kops vajusid ükshaaval 10-nest kanast 5 manala teele.Korraks mõtlesin, et ostaks siis lihtsalt asemele, aga ega erilist tuju nende uute järgi minna enam ei olnud.Usaldus kadus.Kuke vastu rääkis kõige rohkem asjaolu, et teatavasti kirevad nood reod.Aga mõte hakkas idanema ja vaikselt siis sussis mul kuskil südamesopis, kuniks....pani Silvia (blogi loendist leiate siis, eks) FB braama must kuke pildi üles, et müüa.Sellest piisas, et minu süda hakkas kiiremini lööma ja kaevasin enda meilboksist telefoni numbri välja, mis ostus aga valeks, selle ajaga müüs Silvia "minu" kuke maha:).Järgmiseks pakkus üks kena küülikukasvataja kukkesid, aga kahjuks on minuga selline lugu, et suure vaevaga õppisin kodukana muna sööma, siis sinise koorega munad mul alla veel ei lähe (mereääres üles kasvanud, siis tuleb silme ette kajaka muna :))., muidu oleks täiesti kena diil olnud...no ja tiira taara jõudsin KB kuulutuseni, edasi selleni, et kuna täna olime tööl Pärnus, siis sai ka kuke järgi kohe sujuvalt minna sinna kanti.Hommikul helistasin kuulutajale ja edasi pidasime läbirääkimisi tema emaga, kelle juures need kuked elasid (kiremise tõttu olid siis maale kolitud).Tütar aga küsis telefoni vestluse lõpus, et ega ma kahte ühe hinnaga ei taha?....mina vastu, et oh ei, minge nüüd :P.Edasi leppisime kokku juba tema emaga, kus kokku saada, et kukk üle anda ja.... ema rääkis mu kuidagi totaalselt pehmeks, et lõpuks tundus täiesti loomulik, et ma peaksingi kahte kukke võtma.OH küll.Kui ma neid rajakaid aga kastis nägin, siis pidi süda seisma jääma, no pole sõnu, nii ilusad ja lahedad.Üks on mustjam teisel kõhualune kollasem.Terve tee olid viisakalt vait seal kastis, vaid Tallinnas hakkasid nihelema ja kummaliselt kögisevat häält tegema.Kodus tõstsime ajutisse aedikusse, kus nad kohe hakkasid sööma ja rohtu kitkuma.Itsitasime küll, et tea, kas meie odrapuder kõlbab, sest küsimuse peale, mis nad neil söövad, vastas peremees heldinud näoga, et "üle kõige maailmas armastavad nad saia keefiriga" :))))), sorry, aga see toit jääb neile küll meenutama õnnelikku lapsepõlve :).Kahjuks ei suutnud tõepärast pilti neist teha, aga nad on jube suured , jube värvilised ja jube karvaste jalgadega :)))

 Ühesõnaga, olge te tuhandest tänatud, kes kukke mulle pakkusid ja paar vahvat kana on mul veel totaalselt meelerahu viinud aga nendest räägin siis, kui aeg küps :)
Korraks lasin selle musta, Dieseli ka lahti, kukk kõndis kanade traktorile ligemale, tardus siis neid Äntukaid nähes soolasambaks( pole ka ime, need vanemad daamid näevad tõesti praegu oma paljaste tagumike ja muidu olekuga üsna eemaletõukavad välja) ja tuli jooksuga semu juurde tagasi, kes samuti närvilisena aedikus ringi tatsas, vahepeal naljakalt oma pikkade varvaste peale komistades :)

Ja kui läksin noortele kanadele putru viima, jooksis sealt jällegi üks noor tibi pika sammuga minu poole, vahepeal langes kõhuli maha ja siis jooksis jälle edasi.Ma jõudsin juba ärevusest karjuma hakata, et "appi, kana lahti", kui sain aru, et see lahe kana jookseb hoopis mulle vastu :)
ps. kiremise kuulsin ka ära, lausa ootasin seda, aga üle ootuste oli see päris vahva kuulata.Mis on üks maakodu ilma kukelauluta, ah?

Järgmine päevamõte

...Kartul on tervisele ülimalt kahjulik...nimelt teeb selja haigeks.Hea, et seda tööd vaid kord aastas tuleb ette võtta :P Saak ei olenud nüüd kõikse parem, nälga ei jää ja müüa ka midagi pole, kanad ja lambad pistavad ülejäägi pintslisse.Sortidest oli maas Ando ja Laura.Viimane andis rohkem isegi välja.
Ja laupäeval sai valatud küülikla laienduse põrand

Ja kartulivõtu vahepeal pügasin ära ka ühe varem müüdud küüliku.Ühesõnaga sügis on hirmus töine aeg...

Soovahetus

Minul ikka juhtub :P.
Paigutasin mingi aeg neid selle aasta väikseid angoora poegi laiali puuridessse ja kuna hetkel on küülikla ehitusjärgus, sellest johtuvalt vaevlen puuride nappuse käes, siis olude sunnil elavad mul neist kevadisetest paaritustest kolm paari küülikuid kahekesi puurides.Emased kludistavad nagu kaks vanadtürukut kohvitassi taga, aga vot selle ühe paari isastega on probleem.Vaatasin viimase pügamise aeg, et üks neist on hirmsasti "kollaseks" triibutatud, et aitab naljast, pean need rajakad lahti paigutama.Täna oli rohkem aega ja millegi sunnil kummardasin nende isaste puuri ees sügavamalt....ja siis kummardasin veel sügavamalt, sest  kahtlaselst palju oli seda villa seal kiskumise tagajärjeks.Ühesõnaga, toimus väike soovahetus ja üks isastest osutus reetulikult emaseks.Ja edasi, teate küll, "väiksed tantsud ja tšikibrikid".Sellest valgest villakuhjast leidsin kolm väikest paljast vorstikest mõnusalt magamas.Õnneks oli tegu erivanematest "isastega", seega õnneks jäi verepilastus ära...mis oleks võinud vabalt juhtuda.Sellised üllatused meil.

Järgmine päevamõte

Numbrit ei tea ja see polegi oluline.Aga mõte ise selline, et kui sa laod käsikäru kive triiki täis nii, et  vaevu suudad ta üles tõsta, siis ümberkukkuvat käru ei ole lihtsalt mõtet enam tasakaalu püüda.
Lähen ja valutan oma pöialt edasi :P
Ja kanad vist peavad omale kuke saama, sest aedikust välja põgenedes "langevad nad maha", tiivanukid püsti ja.....icc.No ei ole kedagi neid kabistamas.Kui kellegil on miskine lahe kukepoiss vaja potist päästa, siis andke märku.Tegelikult oleks vaja ka kevadeks hauduvat kana....jne., jne.Kanad on lahedad.

Sügis meie kodus

Blogi on üks ütlemata hea koht, kus nn.päevikut pidadaja kust hiljem kronoloogilist järge takkajärgi välja selgitada.Vaikselt hakkan aru saama neist vanadest taluperemeestest, kes põllupäevaikuid pidasid.Mina pean siis nii looma kui majapidamispäevikut.
Sügis on üks minu lemmikaegu, ma ei tea isegi, miks.Võibolla sellepärast, et talv on see kõige lemmikum ja sügisele lihtsalt järgneb talv? Mine sa võta kinni.Täna lendas üks pilv sookurgi üle meie maja katuse jubeda röökimisega, ma ei tea, kes neile öelnud on, et just meie maja ümber on vaja neid lennuharjutusi teha? Kole varajsed ärkajad kipuvad nad ka olema, sest sookurgede hommikune jutuvadin algab juba kella 5 hommikul ja selle vastu ei aita pakettaken ka mette.Muidu mõnusad olevused :).Üldse on kuidagi meie küla õnnistatud rändlindudega, kevadeti maanduvad suurkarjapidajast põllumehe maadele haned ja nood pistavad küll sellise isuga kõike tärkavat, nagu poleks Itaalias ivagi hamba alla saanud .
Värvid on igatahes sügisel looduses kõige mõnusamad.

Kartulist on meil see aasta enamikus maas sort Ando ja esmapilgul ei saa ilmselt kurta, mugulad on suured , kuid mis lõppskooriks kokku tuleb, saab pärast kogu põllu ülesvõtmist öelda.Ka kõrvits on kasvanud parajaks mürakaks, sellel aastal näpistasin suvel juba võsudel ladvad maha, ei viitsi neid pudinad koju veeretada.Porgandi saagi üle ka ei saa nuriseda."Aia taha" läksid aga kurgid, sisse ei saanudki neid teha ja tomatit tuleb ka vähe, eks külm ja päikest polnud.
Lambakari müdistab karjamaal ja suhteliselt ühes grupis isegi liigutakse.Kuigi, tundub, et need pisikesed muudkui söövad ja vaesed vanad lambad on lihtsalt sunnitud KA söömas käima.Kõrvamärgid tahtsid üle vaatamist, ega see suvine märgistamine õige asi pole, aga mis teha.Hakkasime siis karja kokku ajama, mis päädis sellega, et saime ise kõvasti jooksta aga kes aedikusse ei läinud ,olid lambad(kaalulangetamisest on kasu ka, ei aja lambaid taga ajades nii hullult enam lõõtsutama :P).Ei hakka nimesid nimetama, aga üks ussisoost lammas selles süüdi oli, sest peaaegu saime need uted juba vajalikku kohta, kui see elukas tegi kannapöörde ja aidaa...:P.Kaks päeva ajasime, kolmandal päeval püüdsin selle kurja juure isiklikult enne ajamist jahuga kinni ja edasine oli vaid vormistamise küsimus.Täna käisin koplis lambaid pildistamas, mis on omaette kunst, sest suur jäär on ju vaba käigu peal ja ega ta eriti sõbralik  pole, mis väljendub kaitseväelaslikus taktikas "samm ette, torge...".Vits käes jahutab õnneks selle isase indu mind rünnata ja õnneks ta puhta loll ka pole, nagu üks üleeelmistest jääradest, kelle rünnak meenutas "Nonstop" käitumist.Silmad pidid aga kogu aeg selja taha vaatama, mis tegi pildistamise keerulisemaks.
Üks unelev utepreili

Üks mõmmik

 

 Üks ettevaatlik utt

Küülikutega on ka lahedad lood.Ma ei tea, kas see on "teaduslikult tõestatud", aga juba teist korda kogen ma seda, et kui emasküülikud on miskisel põhjusel jäänud kahekesi pikemaks ajaks puuri, siis nende lahutamisel läheb asi käest.Nii juhtus mul kahe halli küülikuga, keda ma püüdsin ruumi tekkimisel lahku panna ja kaks totut norutasid ja söögi vastu ei tuntud üldse huvi.Panin nad siis kokku tagasi ja voila, puurist vaatas mulle varsti kaks rõõmsat sihverplaati.Sama lugu ka Emma ja Sibellega.Emma lõpetas heina söömise ja vedes vaid riiuli peal.Kui ta graanuli peale ka ei reageerinud, viisin nad uuesti kokku.Ja jälle kaks rõõmsat nägu :).Papa Öör aga põrutab porgandeid ja heina võtab nagu mõnda pööbli sööki...:P

Küülikutega seoses on mul tegelikult veel üks uudis, nimelt...mida tähendab üks värske liivahunnik maja taga? (ca 14 tonni)

Aga tähendab see seda suurt rõõmupäeva, et me hakkame renoveerima küüliklat...JEEEEE!Aga sellest siis hiljem, stiilis "enne ja pärast".Antud auväärne hoone on vahepeal aanud soojustuseks saepuru seinte vahele,pidanud majutama kahte hobust ja lambaid, kuid vaikselt vajub lauda selgroog juba kumeraks.Kuna kanad keelduvad õuest talvitumast, siis tuleb see hull ehitustöö ette võtta.Kolmes kõrguses küülikupuuride uksed ka ei käi korralikult lahti, seega ...saan ma rahulikumalt hingata vist alles detsembris.Lõnga ja mütse olen siiski vahepeal ka teinud, eks panen nad ükskord korraga siis ka üles.Unistan, et jõuaksin teljed üles panna ja mõnuleda seal taga kaltsuvaipa kududes :)

Müüa maavillast valget lõnga

Müüa naturaalset lambavillast lõnga, koostis 75 % valgepealiset ja 25 % peenvillast lambavilla.Vill on enne ketrust pestud villašampooniga ja kedratud Äksi villatööstuses. Lõng 8/2.Ei sisalda sünteetikat ega muid keemilisi aineid.

Info telefonil 56 501119 Airi või airihiiekivi@gmail.com

 405 grammi ja 12.15 eur

 429 grammi ja 12.80 eur

 457 grammi ja 13.71 eur

 443 grammi ja 13.30 eur

Kuraditosin täna ja homme

 Täna töölt tulles teadsin, et kodus on ootamas X arv teisele pügamisele tulevaid küülikuid.Meelega ei vaadanud, MITU.Neid titekaid on nii paha lõigata, vill on nagu vatt, nüsi ja nüsi, maha ei saa.Lisaks on need Ööri järglased paganama tiheda villaga ja lõpuks hakkas käsi juba krampi minema.Õnneks oli elekter ära, seega mida a hing ikka teed, eksole.Kui lõpetasin, siis lugesin kokku, et tänane "saak" oli 13 küülikut.Mis on tegelikult nats palju ühte õhtupoolikusse.Kõige krooniks oli viimane küülik üks poistest, kes on kahekesi koos puuris ja noh, valge see elukas küll polnud, selg oli puhta kusega koos :P.Prügikotti see vill läks ja nagu sellest vähe, kargas see loll loom esmalt suurde villakasti  ja sealt edasi prügikotti, ühesõnaga koridoris oleks nagu keegi koiliblikad lahti lasknud, villakiud aina hõljusid ja hõljusid.
Pildil üks Ööri tüdrukutest, võiks suurem olla kehast aga kui preilid ei söö,siis nad seda ei tee mitte.Paku või pipstükki.

...ega ma siia kivi otsa ei jää...
Homme on veel sama palju küülikuid ootel.

Lontkõrva küüliku villast lõng

Ära iial ütle, et ei iial...teate küll sellist ütlust.Aga kui algusest, siis...
Käis mul üks kena pere heina küülikutele ostmas ja nagu selgus, loevad ka blogi.Tore :), veel toredam, et oli kaasa võetud väike kotike lontkõrvade villa.Mina, vana eelarvamusega tädi, raputasin muidugi pead, et "oh ei ,sellest villast tavaliselt asja ei saa, et liiga pehme ja meenutab ilmselt oma olemuselt teist sorti".Aga viisaka inimesena võtsin villa vastu, et proovin siiski.Vahepeal sahmisin ühe kilose koeravillalõngaga ja laat oli ka, üheõnaga täna mõtlesin, et teen endale "kerge" õhtu, kraasin selle lemmiku (tegelikult kahe lemmiku, halli ja beezi) villa ära ja viskan siis laia kaarega minema.Nüüd on itsitamise koht.Sest vokile jooksis üks imeliselt siidjas villast lõng.Vot nii, saab neist pisikestelt lõnga küll, aga...kas on omanikul siis söök targalt valitud(ma saan aru, ajasin juba ühe angoora kasvatajal pea valutama oma sööda jutuga, aga jätkuvalt olen seda meelt, et sööt mõjutab villa kvaliteeti), või on tal kodus sellised villakandjad isendid :), milles ma nats kahtlen,sest mul on pügamisel käinud neid lontkõrvasid ja see vill ketruseks tõesti ei kõlba.Kuna ma aga neid väikseid lemmikuid ei tunne, siis tõde ei raiu.Vot, kerast pole näha, kuid lõng on vahvalt helli -beezi kirju.Vähe, aga triibuks jagub :)

Kasvataja v. aretaja

Olen selle peale ennegi põgusalt mõtteid mõlgutanud ja ega ma neil mõistetel suurt vahet teha ei oskagi.Küll aga olen selle 2,5 aastastase angoorade pidamise jooksul jõudnud mõtlema hakata, kui palju aega ja kogemust on vaja, enne kui sa hakkad hoomama, millised loomad on heade näitajatega, milliseid tasub paaritada, mis paarid annavad kõige paremaid tulemusi.Siiani on meeles see , kui ühte nägu nad olid siis, kui me nad koju tõime.Täna võin juba poegade järgi , ilma puurkaardita öelda, kes kelle järglane on.Plaan oli minna Rootsi koolitusele ja mitte siis ketruskoolitusele , vaid just küüliku välimiku suhtes õpet saama, kahjuks sellel aastal ei jaksa ja ei jõua.Unistus oleks väljaspoole Eestit minna näitusele aga selleks peab olema aeg küps ja sündinud ka väärilised isendid, kellega minna nii kaugele.Lootust hakkab vaikselt tekkima, sest meie Taani isane annab vähemalt villakasvataja mõiste väga kõrge villasaagikusega järglaseid.Nimelt pügasin eile kaks Ööri tüdrukut ära ja saagikuselt annavad nad juba praegu (5 kuusetena) silmad ette minu paljudele vanadele küülikutele.Lisaks on kaal ka läinud enne pügamist korda.Mis ühtepidi teeb rõõmsaks ja teistpidi kurvaks, ehk siit maalt hakkabki "tööle" see aretaja sündroom, kas pidada kolme kehva küülikut, või ühte head? Majanduslikus mõttes pole ju küsimust.Õnneks on mul tekkinud lauta piisava suurusega populatsioon, ka eri liinidega, et üldse oleks võimalik valida.Väga raske on aga teha valikuid paari isendiga farmis.ee võtab nii aega kui resursse.
Kripeldama hakkas see teema laadal ühe küülikukasvatajaga rääkides, kes kahtles, kas ta näitusele toob oma loomad, just nn. "hävitava" kriitika hirmus.Võibolla olen sinisilmne, aga sellised ülevaatused on mu meelest pigem kasvatajale endale ja sellel, kes võidab, pole tähtsust.Eesmärgiks on just kasvatajale suuna saamine ja ka hea näha, kust omale uusi loomi osta, sest kust sa muidu tead?:).Aga tööd enda kallal teha tuleb, muidu toimub tagasiminek.Kogu see jutt siis ikkagi pigem aretaja seisukohast, sest lemmiku pidamisel pole sellistel asjadel tähtsust, saab sealt 50 grammi villa vähem, ei oma erilist draagikat.
Kogu selle "hala" resümee, kui lihtne tundus mulle 2 aastat tagasi küülikufarmi pidamine ja kui keeruliseks on see osutunud tänaseks.Esimesel aastal lahendad söödaprobleeme , saad nendega ühele poole, kui hakkad nägema loomade erinevusi, keda kellega kokku panna, mis sealt tuleb ja mida vältida.Ehk ma ie arvan, et täna ma olen angoorade kasvataja aga tuleviks loodan tõusta ka aretajaks .