Laupäev, 4. september 2010

Kuidas üks asi viib teiseni.

Sigivad nagu küülikud....nii võib vist selle lasteaia kohta hetkel öelda küll.Ja kuna  iga küllik on isiksus , siis ei ole juttugi mitmekesi elamise jagamisest, olgu aga omaette apartement olla.Õnneks on keegi erastanud kunagi rebasefarmi ära ja nii me olemegi oravate kombel puure koju vedanud.Angoora on lisaks luksulikule villale, rängale karvahooldusele ja tihedale pügamisintervallile ka kõrgendatud nõudmisetega puuri suuruse ja riiuli olemaolule, siis rebasepuur sobib igati mõõtude poolest.Riiul tuleb endal leiutada.Viimane koorem võttis laadimisel kukalt kratsima, aga maantepatrull magas ilmselt 1. septembri pohmakat välja või kus nad olid, koju me igatahes jõudsime.
Kuidas üks asi viib teiseni? Nimelt sedamoodi, et hakkasin angoora villa ketrama .Ja  avastasin, et enam pole peotäitki lambavilla majas.Nii ketrasin kaks poolitäit puhast angoorat.Harjutamine teeb vist tõesti vaikselt meistriks, igatahes hakkab juba vaikselt tulema.Töö käigus kinnistus jällegi see kuldne reegel, et asi õnnestuks, peab olema toore kvaliteetne.Kuna ma olen alles vilets villasorteerija, siis annab tunda , et lõnga sisse lipsavad mõned 2 sordi villad sisse.Neid ei tohiks seal mitte olla.Ja veel avastasin, et kui tegu sellise kaelamurdva villatüübiga, siis väga hea võte on kedrata nii, et parema käe nimetissõrm ja pöial on niisked.Lõng ei libise siis kontrollimatult edasi.Aitab selliste hullude nagu gotland ja angoora ketrusel.Ja veel avastasin, et vana kombinee põletamine oli viga.Nimelt tasuks selline uhkus karvaste vvillade ketramisel selga vedada.Ohkad kõvamini ja oledki karvadest vaba.Elamine on nagunii kõrbetormile sarnane...
Kedrates vana vokiga tabad ennast hästi ühtlaselt hingamas ja katsud rütmi säilitada, asi, mille üle vist uue , käikudega vokiomanukd mõtlema ei pea.Samas on see vana vokk nii käepärane, et ei sunni ka uue üle veel mõtteid mõlgutama.


Ja kuna mul lambavilla kohe üldse ei olnud, siis olen selle kohapealt üks õnnelik inimne, et marsid lihtsalt karjamaale, püüad lamba kinni(mis on kõige raskem) ja pügadki endale lambatäe villa .Pildil on kaks Rootsi peenvillast, peale tänast pügamist.Järjekordselt pean hea sõnaga seda lambatõugu kiitma(Üllet ikka ka ,ole sa tänatud), sest nende pügamine on tõeliselt kukepea ja meelelahutus.Miks?Sest inimesed on aretuse käigus näinud vaeva selle nimel, et mittekasutusse minevast villast(kõhualune, jalad) oleks võimalik suht kiiresti vabaneda.Kõht on hõreda villaga , jalgade ümber on palju ilma karvadeta ala.Ühesõnaga, enne kui higi tekkima hakkas, oli mul kaks lammast pügatud.Vill ise imepehme.
Ja siit edasi tuleb villapesu.Aga sellest järgmine kord...

4 kommentaari:

  1. Rebasefarmist orava kombel käisid jänesepuure toomas :)))))

    VastaKustuta
  2. Nii see tuleb välja jah :)))Tassid pidevalt midahi "vajalikku" koju, nelja tee risti ja kratti oleks vaja.Lisaks Fiele seal keldris :)

    VastaKustuta
  3. Põnevusega ootan sinu ristandite pügamisaadusi :)Ma pesin piimgotvilla ristandi villa ära. Üudsalt mõnus töödelda. Näpuvahel hargneb ilusti lahti. Läikega ja puha,suur pahmakas villa, aga jäme karv krt. Nüüdne pügamine täitsa valge. Ei halli raasugi enam. Nats kahju on isegi - ilus hall oli.

    VastaKustuta
  4. Ma ausalt ei teagi...ei ole saanud sellist ristandit, et jätaks põhikarja.Pügada ka ei taha, sest lähevad lihaks ja nahaks.Üks gotl/peenvillaka ristand tundub pehme villaga, aga hall on.Ja halli ma ei jäta.Gotlandi jäär tegi mul ju osadele pahandust, kui lahti sai.Ootused on järgmiseks aastaks, kuna jäär on valge peenvillakas.Kuigi, kogu see loomapidamine muudkui paisub ja vägisi hakkab kimbutama aja- ja ruumipuudus, mis omakorda panem kinelt mõtlema, et õige oleks vaid tõupuhast karja omada.Pigem vähem, aga kvaliteetselt.

    VastaKustuta