Lambad ja jänkud

 Kirjutada ei viitsi, küll aga käisin ja pildistasin kangelaslikult sääski ignoreerides lambaid.Selleks ajaks, kui mina karjamaale jõudsin, olid tibid juba rohuretkelt tagasi ja maiustasid heinasõime kallal.Ja nagu ülaltoodult pildilt näha, jõllitasid mulle otse kaamerasse, et...annad ka midagi we?Seekord olid taskud tühjad, sest need hullud lambad seisavad oma väikeste sõrakestega täpselt sul varba peal ja maha ei lähe.Vasakul on meie selle aasta esimesena sündinud peenvillase utetall ja ma olen ta kasvuga väga rahul, ehk rohu entensiivse manustamise ajaks oli ta selleks toiminguks igati valmis ja tulemus on ka kohe nähe.Eiti hea on võrrelda hiljem sündinud jäärtallede ja veel ühe üksiku utetallega, kes on ikka kribud kohe :P.Keskmine on üks lihtsalt Valge lammas ja paremal pool nina püsti meie maalammas, kes jätkuvalt kaval nagu nugis, sest kui ta aru saab, et sul miskit anda pole, viib karja eemale.Ise ka muidugi, pole mul vaja neid kiskuda :)).kakleb samuti jätkuvalt ühe rootslasega, tea, kas nad on nii võrdselt kõvade lambapealuudega mõlemad, aga see kätš käib juba teist aastat.Ilmselt ei teki kokkulepet, kes pealikuks saab.Maalambal on muidugi väike füüsiline eelis, nimelt on tal peanupp karvane, erinevalt rootslaest, kes klõmmib palja peaga see kipub ilma villapehmenduseta veritsema.Aga pildile oskasid nagu kukupaid jääda :)

 Ja selline "igavalt" valge see minu kari siis lõpuks ongi :), küll võttis aega.

 Küülikuid pügasin ka ja nii jäi pildile meie üks selle aasta nn. titekas ja Jassu muidugi ka.

Üks väike neiu, kelle nime ma unustasin vaadata.

Ja veel üks meil sündinud proua Elfriide.