Veel põnevam päev

Täna käisid mul toredad külalised, nimelt soovis teha  Eesti Naine aprilli alguses ilmuvasse ajakirja meist ühe artikli ja täna siis proovisime seda lugu saada pildile ja jutuks.Paar tundi mässamist, lambalaudas pildistamine kestis ise vist tund aega (väga vahvalt põhjalik fotograaf oli) ja ajakirjanik oli ka igati meeldiv.Juba see on suur asi, kui ma saan ehk mõne proffi foto angooradest, nii raske on neid pildile ise püüda.Rohkem ei taha lisada, kel huvi, see loeb juba ajakirjast :) Kuna mul aprillis sünnipäev, siis on see nagu väike kingitus :)
Lammastega on nii, et maalammas nihverdas ennastunustavalt tagumikku mineraali ämbri vastu sügada, ca 5 minutit järjest..ehk läheb lõpuks asjaks.Rootslane paisub edasi.Küll see ootaja aeg on pikk.
Eile istusin peale sauna välisterassil ja jahtusin rätik ümber leilikuumust välja, kui äkki vilksatas nagu lauda suurest aknast oleks valge küülik mööda hüpanud.Raputasin pead, panin korraks silmad kinni ja küsisin küljeluu käest, kas sa ka nägid? Hallutsinatasioonid, selles suures küülikupidamise hoos hakkan juba ei tea, mida ette kujutama...nii ma mõtlesin.Aga, hiljem vett viies selgus, et fantaasiaga pole siin midagi pistmist, nimelt oli Zeena teiselt korruselt vups puurist kuidagi välja saanud ja hängis küüliklas ringi.

Põnev päev.

Ei jõua ennast ära kiruda, sest unustasin pilte tänasest päevast teha.Aga....
Et alustada algusest, siis ostsin endale ca 2 kuud tagasi kudumismasina.Lihtsalt ei jaksa kõike, nii lõnga kui kudumeid käsitsi teha ja kuskilt pidin leidma selle varu.Pealegi usun, et kudumismasinaga on ka võimalik fanataseerida ja teha midagi omapärast.Kindlasti on neidki, kes nüüd väidavad, et hah, tegu on millegi alandava ja labase tööga, millel pole käsitööga midagi pistmist, siis jäägu neile nende arvamine.Mina olen ülimalt entusiastlik.Eriti, kui oled saanud ühe käetõmbega sips 40 silma kootud ja teise käetõmbega juba 80.Seega, karupüksid oodake te vaid, siit me tuleme!Karvast lõnga on võimalik täiesti kududa.
Ja et mitte hakata jalgaratast leiutama, panin ennast kirja kudumismasinaga  kudumise kursustele ja täna oligi esimene kursuse päev.Juba eelloengus tekkis mulje, et lektori näol on tegu tugeva praktikuga ja täna sai see ka kinnitust.Asjal haarati sarvist ja kaks tundi kallati meie peas olevasse tühja anumasse seda tarkust lausa kapaga.Põhiteemadeks kahandamine, silmade lisamine, alustamine jne.Kui aus olla, rohkem poleks kõvaketas ka vastu võtnud, sest inimesele, kes masinat pea üldse ei tunne,on see ikkagi tükk tegu, et kõike talletada.Aga jube põnev oli küll.Elukestev õpe , tõesti.Sured aga ikka lollina..loodetavasti siis ikkagi natuke targema lollina.
Ja teine vahva sündmus oli veel, nimel käis Liina meil külas ja läks koju küülikupoisiga Navigaator.Miks ma selle üle rõõmustan , on see, et angoora läheb inimesele, kes juba on lõnga teinud ja teab, mida see küülik tähendab.Jõudu neile mõlemile!Eks siis Liina ise teeb pilti, mis minul jäi tegemata.

Kaks halli siia lumisesse külma ilma.

Pole ammu pilte teinud küülikutest ja ega see tänanegi päev suurt selleks kõlvanud, sest jube külm on väljas ja päikest ka oli näpu otsaga.Aga pildil on Grum, kes oma kõrvadega võib varsti õhku tõusta.

 MONA LISA

Ja üks meie viimase pesakonna emastest, sündunud 13 oktoober 2011, kui kaks venda ja õde on faktiliselt ühte nägu, siis temal olid näos karvad juba üsna väiksena kerge liialdusena :).Kõrvad veel paljad, aga küll need karvad ka sinna kasvavad.Kuidas tal selle naeratusega on, seda veel ei tea.

Angora for sale

DRACO, born 13. 10. 2011 male.Müüdud.

DINGO, born 13. 10. 2011, male.Bron.

Navigator, born 16.06.2011, male.Müüdud.

Info  mob: 372 56501119 Airi

Kus on, sinna pannakse juurde

...muret nimelt.Nagu mul selle ajaga niiväga laiata oleks, siis Vanataat arvab ilmselt teisiti ja leidis, et ka öö ajast võib ju lisa võtta.Millest ma räägin, jällegi pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna, kõik alagas eile õhtul pruuni ute poegimisega.Vaatsin kaamerast, et lammas vahib kahtlustavalt enda kõhtu ja käib saba püsti, lisaks õelutses ta täiega ka teiste lammaste üle.Esimese talle aitasin ilmale, sest elukas on paras pirakas , teisega läks aega, aga ilmale tuli ise ja kolmas vupsas nagu järellainetus otsa.Kõik kolm poisid ja pruunid (mis kinnitab minu arvamist, et neid pruune tallesid on siiski võimalik saada suhteliselt kergelt ja pigem on tegu, et saada valget talle).Kuna eelmine aasta oli selle utega probleem, jõudsime  siis koju väikse hilinemisega, utt oli ise ära poeginud aga kolmandat omaks ei võtnud.Kartsin, et ta lihtsalt "unustas" selle kolmanda ära ja sellepärast.Just sellepärast olin eriliselt valmis ja tegin saltot, et midagi ei juhtuks, hoidsin talled koos, panin  tissi alla ja ka lamba koos talledega eraldi.Ja mis te arvate...ca tund  ja natuke isegi peale hakkas utt järsku lambist seda viimast peaga eemale ajama, kuigi ennast unustades lakkus sabaalust, lasi sööma,, aga mida aeg edasi, seda rohkem joonistus välja pilt, ema koos kahe lapsega ühes nurgas ja see kolmas tõrjutuna eemal.Teades ema käitumist, kes oli eelmisel aastal võimeline naelutama pisikese seina külge lapikuks, tõin orvukese tuppa.Piimapulbrit polnud, hoidsin pisikest ema all ja lüpsin ka ööseks piima välja.Muidugi, hommikuks oli minu piimapood tühjaks ostetud ja õnneks oli Konekeskos just täna tulnud piimapulbrit sisse.Ja 5 kg kottidena.Padavai siis koju tagasi...isver, seda kõike ühe lamba nimel...andke andeks, aga hommikul käis küll mõte peast läbi, et Jssu saaks kõhu täis ja mina magada..Aga jah, kuidas see laul oligi "...rumal süda on sul sees....nii ongi", ehk mul on jälle kasulaps.Mees naerab, et vb. peaks ise lauta kolima, seal on varsti lahedam, loomad kõik elumajas varsti.Must huumor.:) Ute käitumine aga tundub täiesti teadlik valik, nii jahmatav, kui see ka pole.Niiet, rootslaste suur "emaarmastus" võib vahel vägagi omapärasena väljenduda.
Ja ostsin Konekeskost lutile metallist klapi, plaanin selle liitrise lutipudeli lihtsalt üles riputada...praegu lauta nagunii ei saaks piimämbrit panna, sest vesigi külmub ära ja vaevalt talleke jäätist eelistab .

Lamba loogika

Eile õhtul viisin talled koos emaga lauta tagasi, panin saunas veel mõlemile kampsikud selga ja lasin emal  kostümeeritud lastega harjuda.Utt nuusutas üle ja tundus, et kõik on korras.Võtsime siis lamba rihma otsa, talled kaenlasse ja padavai lauta.Päris lahe on vaadata seda teiste , vanade "võitluskaaslaste lammaste" reageeringut."Ah sina oled"..."Aga kes need siis on?"...nii piirati need väiksed meie paksude rasedate poolt tihedalt ümber ja nuhkimine läks lahti.Talled ilmselgelt ei nautinud seda tähelendu ja kisa läks lahti ema järgi.Utt trügiski sealt paksude villakerade vahelt läbi ja...mida see loll lammas oma aruga mõtles, igatahes hakkas ta musta talle ninaga endast eemale ajama.Mis on vilets märk.Rabasin mõlemil tallel kampsunid seljast ja kirusin ennast, et neil saunas rahulikult ei lasknud harjuda.Edasi läksin juba "filmi" tuppa lambakaamera vahendusel edasi vaatama(ei jõua seda lambakaamerat ära kiita, sest nii on võimalik lammaste loomulikku olekut jälgida).Kella 23 ajal vaatasin, et see valge tall ei jää, ega jää kuidagi rahulikult magama, vedasin kombeka selga ja asja lähemalt uurides selgus, et valge talle nina ja kõrvad on külmad, erinevalt mustast tallest ja kerged vaprusevärinad jooksid ka tal üle kere.Selge.Külm on.Midagi, võtsin uuesti kampsuni ja panin selga.Lammas suhtus mõistlikult, nuhkis sabaalust (kampsuni lõikasin siiski lühemaks, et ema saaks vabalt nuuskida).Julgustatuna panin ka mustale kampsiku selga ja...vana tobu hakkas jälle eemale tõrjuma.Selge pilt, valge laps võib kampsuniga olla ja must mitte.Lambaloogiline.Tegelikult peaks eksperimenti tegema ja mustale tallele musta kampsuni selga panema, sest praegune on hall....ehk lambal on pähe kulunud, et mul on 1 valge ja 1 must tall??? Mitte kaks halli :)))
Ülejäänud lambad kõiguvad nagu suured veinitõrred  oma neljal hernekepi moodi jalgadel, ehk unerahu on kadunud.:) Samas oleks tore, kui mõni veel ära pudiseks, sest mitme lapsega on mure ära jagatud ja omamoodi kergem.

Lambakaamerast on pisikesed täiesti nähtaval :)

Koeravillast lõngad

iibeti mastifi lõng, tellimustöö.Pean märkima, et tegu oli imepehme villaga ja omanik oli samuti väga hea eeltöö ,villasorteerimise näol, ära teinud.Üldse olen kogenud kahte sorti tiibetlasi, osadel on selline lühem ja nagu  okka moodi vill (aga pehme sellegi poolest) ja siis selline pikem ja väga pehme vill, millega oli ka viimase lõnga puhul tegu.Ei tea, millest selline erinevus.Üks viht jäi küll pildilt välja, aga 314 grammi

Ja veel üks tellimustöö.Sain ümbrikus villa ja tegin katsetuseks väikse jupi lõnga, et kas üldse kõlbab.See vill, mis näidiseks , oli sattunud pigem lühemapoolne ja eriti aru ei saanud, millega tegu, natuke liiga vähe oli ka teist.Omanik aga otsustas , et teeme lõngaks.Olgu.Eile lõin siis villa kraasile ja taevas...ma ütlen ausalt, et ammu pole nii ilusat värvi lõnga saanud, selline särav beezikas, kollane ja kedrata oli ka väga mugav.Koer pidi olema berna ja kaukaaslase ristand...tõsi, selliste tõugude miksilt oleks eeldanud pikemat villa kiudu :).

Üks kirju viht, lõng on pesemata.Kedratud landseeri ja leonbergeri villast.Tellitud.
Ja üks tupsudega lõng, lihtsalt lusti pärast kedratud.

Veel üks lolliks tehtud lambapidaja

Pilt räägib rohkem kui tuhat sõna...irw.Ehk kuidas lambad sel aastal kõik kogenud lambapidajad lolliks teevad.Mis teha, aasta on selline.:)
Enne nädalavahetust "ajasin" oma lapsed kodust eemale, et jääge linna ühikasse, sest sellise pakasega kütame nädalavahetusega kuu aja puud ära, et tagumised toad soojaks saada.Lambaid ka polnud mitte poegimas näha, eile õhtul teritasin spetsiaalselt oma "kogenud" silma, et olgu, udarad pringid aga see roosinupp roosa ja nagu süütul lambal.Täna hommikult jootsin ise esimesena lojused ära ja läksin ketrama.Küljeluu läks lõuna ajal lambaid ja küülikuid veel kord jootma, kui ähmis koputas koridori akna peale...polnudki vaja öelda, sain viipekeelest aru, et pisike on käes???Taevas, kuidas ometi???Lauta minnes oligi sündinud must tüdruk , utt punnitas ja punnitas veel, veekott oli juba katki, kui närv ei pidanud vastu, ei olnud aega tuppa kirjandust ka minna lugema, kui kaua see veekott katki võib olla ja pistsin käe sisse, tundus, nagu oleks üks liiges olnud pahasti, sain siis koivad kätte ja sikutasin teise valge plika (vist ikka oli plika), välja.Laut aga oli veel öist kargust täis ja talledel kadus kogu energia värisemise peale, lõpuks must jäi lihtsalt kahe soojavee kanistri vahele tukkuma, ei olnud seda nägugi, et tissi kallale läheks keegi.Siit edasi tassisime kogu pesakonna sauna.Kes loeb peldikus ajalehti, mina loen lambaid.Ja järjekordselt pean tõdema, et see rootslase tall on esimese elupooltunni jooksul üks suur äbarik, selle aja jooksul jõuan seitse korda mõelda, et et ei see tall küll ise sööma ei jõua minna ja tissi üles ei leia.Aga praegu söövad mõlemad :)

 

Aina hullemaks läheb

Ilmad on nii külmaks läinud, et enam ei julge Jassut pikaks päevaks üksi õue jätta.Kiiksuga, nagu ta meil on (kutsume teist hellitavalt lolliks mongoli koeraks), siis keeldus ta kategooriliselt üksi tuppa kinni jäämast.Proovisime ketti panna, et ta koju tagasi tulles  alles oleks, aga see oli koerale näkku vaadates ikka alatuse tipp ja täielik koera alandamine, seega loobusime keti mõttest peale paari korra kasutamist (mulle eneselegi suureks kergenduseks).Sügisel avastasime aga, et Jassu läheb vägagi suure heameelega puukuuri kinni, teed ukse lahti ja peni jookseb ise sisse.Küll autost kerge kaarega, sest mine neid hulle tea, topivad jälle autosse.Autosõiduga on meil samuti kehvad lood, sest Jassul läheb süda pahaks vahetult enne linna jõudmist ja siis on tükk tegemist, et öökiva koera oksejuga suunata autost välja, teine lugu see, et koeraga sai käia linnas steriliseerimisel ja ka sellest aitas talle täiesti.Ühesõnaga, vabatahtlikut ta autosse ei tule ja hoiab simad lahti, et keegi teda sellel eesmärgil ka kätte ei saaks.Pika jutu peale, siis puukuur ei sobi enam sellise külmaga looma päeva sinna sulgemiseks ja südant kõvaks tehes, jätsime Jassu koridori kinni.Hasplil näris ta juba otsad narmendama, loodetavasti ei söö voki jalga lühemaks.Muidu poleksi hullu, aga ta veedab liiga palju aega toas ja õues enamik aega lamavas olekus...õieti on ta üldse 85 % ajast pikali või kuskile vastu nõjatumas.

Need nädal tagasi pügatud angoorad pole ka õnnelikud, kipuvad hommikul tusase näoga kössitama, olen küll pannud heina rohkem ja jõusööda kogust tõstnud niivõrd, kui kannatab, aga hommikul on habemed härmas .Mõnele pean puurile koputades meeenutama, et jooma tuleb tulla.Panen sooja vette ette, loodetavasti ei tee see halba.Kliid lükkasin ka praegu ratsioonist välja, sest lugesin hiljuti ühelt Poola hobusesööda tootja lehelt, et liigne kliide söötmine viib mikroelemendid kehast välja...ma nüüd teagi, igatahes pidevalt pole neid hea vist juurde anda.Täna lugesin jällegi mingit Eesti hobusesööda kodulehte, mis oli täis superilusaid sööda kottide pilte, aga...misa see sööt täpsemalt peale sõnademängu rohkelt vitamiine, sisaldab ja palju maksab, oli "ununenud" märkimata.Mille järgi siis kallid inimesed sööta valida?Kas tõesti pean iga asja kohta küsima??Arumaeisaa,kohati on küll lollide püüdmise tunne peal.
Sügisel tekkis päevakorda küttesüsteemi muutmine, sest seniselt köetud kivisöega keskküte hakkas vaikselt üle viskama.Maja ümbruse lumi oli must, korsten ja katuski,Jassu nägi välja nagu igipõline Tuhkatriinu, lisaks jagus seda kivisütt kuidagi aastate lõikes aina vähemaks ajaks, raske oli kontrollida, kui palju kaaluliselt koormas teist oli.Pealegi on kivisöe hind teinud läbi paraja hinnatõusu.Kuna omal metsa pole, on ka puude ostmine kallis.Nii saigi seinale õhsoojuspump pandud ja hinge värinaga mõeldud, et müüa lubas küll, kuni 20 kraadini pole probleemi, aga mis tegelik elu näitab.Küll neid jääkamakaid seina peal nähtud :).Aga...kütab nagu loom, mugav on ja pean nentima, et osade asjade puhul tuleb maksta natuke rohkem ja valida parim toode, on pärast muretu.Nii ekstreemset temperatuuri, nagu sellel nädalavahetusel, pole veel olnud, näeb siis, mis häält see pump seia peal tegema hakkab.:)
Ja leidsin ühe artikli, mille pärast vanaedes aeg kipub lendama...icc:

Millegi esmakordselt kogemine jätab püsiva mulje. Mäletad esimest koolipäeva või esimest päeva uuel töökohal? Nende tegevuste üha uuesti kordamine aga ei jäta kirgast mälestust ning tundubki, et aeg liigub kiiremini.

Kui tunned, et kõik päevad on ühesugused ja see häirib sind, siis võid oma rutiini muuta ja proovida midagi uut.

Näiteks ära söö iga piduliku sündmuse puhul õhtusööki samas restoranis. Kui teed iga kord midagi erinevat, jäävad mälestused tähtpäevadest paremini meelde ja tundub ka, et pidustused kestavad kauem.

Inimesed on oma harjumuste ohvrid ning rutiin pakub tuge ja on mugav, kuid kui soovid, et aeg ei lippaks nii kiiresti, siis muuda oma harjumusi.
Vot nii, teege midagi meeletut ja enneolematut!Ma küll ei tea, mida.

Ja taaskord leidis kinnitust väide, et inimene õpib kogu elu aga sureb ikka lollina.Nimelt sai lolli aruga räimed koju toodud, ma pole üldse kala sõber, sellest johtuvalt ei oska teda ka valmistada.Kuna aga käimas on kaalulangetamine, siis räim oli midagi sellist, mis nn. sobilik oleks...pekise sealihaga võrreldes.Õnneks olid kalakesed puhastatud, sättisin ennast just praadima,kui paljas mõte neid jahus veeretma ja mäkerdama ajas kananaha üles, et helistasin emale.Ja tema nõu oli päris nutikas, et sega munale juurde vett ja jahu ning kasta kala sinna sisse ja pannile.Mõte oli super,muidu oli selle jahuga veeretamisel näpud kleepuvad ja pann põles ,ning mis  nahavahele ei mahtunud, läks marinaadi alla.

Aga nädalavahetusele mõeldes, peab palvetama, et meie EMHI seekord ka eksiks...35 on ikka liig, mis liig.
Lisaks kõigile muudele hädadele on mind hakanud kummitama nn. õudusunenägu, kus ma märkan ehmatusega, et olen "unustanud" kõige alumise puuri küüliku juba paar nädalat söötmata ja jootmata.Et ta on jäänud kuidagi kahesilma vahele.Väga vastik tunne on ärgates.
Täna "Sõida maale" saadet vaadates olid hr. Kelgul mõnusad karvased sõrmikud käes...need siis minu kedratud koeravillast lõngast.Loodetavasti on käed nende karmide temperatuuridega soojas :).
Seekordne postitus on küll tõelise Tootsi peenra mõõtu.
Ja blogi loendur tiksub juba sinna 60 000 lugejani.

Ikka pügan....

See pilt on kõige iseloomulikum, kuidas näevad välja minu õdusad õhtupoolikud.Pildil olev küülik oli vist järjekorras 20-nes...seda villapilve ja ka "šokolaadikomme" jagub iga kord harjaga kokku lükkamiseks.Nüüd on mul nädalane puhkepaus, enne kui järgmised elukad tulevad pügamisele.Tükk tegu oli kampsunitega, sest farmi kasvades on nendest olemasolevatest puudus kätte tulnud.Eile panin ühele kössitajale veel teisegi kampsiku peale ja täna hommikul tervitas mind juba küünlas seisev küülik, kes ei jõua oma söögiportsu kuidagi ära oodata.Seda, et pagana külm on, ei pea vist praegu ühelegi loomapidajale mainima...eile tühjendasin küülikute joogitopsid jääst, neist 50- nest jääkamakast võib varsti jääskulptuuri ehitada...küünal põlema ja voila.Õnneks on küülikud niipalju mõistlikud, et tulevad kohe jooma, kui ma väikse kastekannuga neile jao pärast vett panen.Ise naeran, et näe, nagu küülikuaednik...kastad lilli ja nad kasvavad.
Täna lõpetasin aga ühe edeva küüliku kampsuni, nagu nukuriideid kooks...

Lõng on kedratud angoora ja gotlandi lambavill ning teise lõngana jookseb kõrval koeravillast lõng.
Kampsun alt poolt vaadates, jala augud siis uue moe järgi püstisena, mitte nagu kinda pöidlaaugu stiilis ja tundub, et küülikule meeldis ka sellisena rohkem.

 Väiksed pärlid ka peale, selja peale need jänese hambad ei ulatu :)

Lammaste uudiseid ikka pole.Täna kiikasin kiiruga lambakaamerast ja ahmisin õhku, pruun vana rootslane oleks nagi üksi heinapaki keresse vitsutanud, lösutas magada, kere kahte lehte laiali ja tagajalg nagu mootorrattal tugijalana toeks sirutatud.Kuna heinad on minu poole ja 99 % ajast näen ma lammaste pead, mitte tagumikku, siis peaks ükspäev kätte võtma ja üle aia sabaaluseid minema lähemalt takseerima.