Lõuna paiku vaatasin, et meie maalammas oli ennast sirutanud puhta külili magama..? Järgmine moment käis ta saba kergelt õhku tõstetuna ringi aga sõi endiselt hea isuga.Kui siis veel kaamerasse vaatsin, jälgis lammas kahtlustavalt oma kõhtu ja seda komme on mul paljudel enne poegimist välja löönud, ju nad imestavad, mis seal kõhus nii valutab ometi täna.Pikalt ei läinudki, kui oli lootekott väljas ja sünnitegevus hakkas.Istusime siis koos teiste lambatittedega valves ja ootasime.Must Klaabu käis tegi veel viimased hüpped vetruva suure kõhu peal, kui maalammas jube pressis tegelikult, no on ikka tõhk küll.Ajasin need pubekad minema ja utt hakkas rohkem pressima.Nägin sõrgu juba pistmas, lõin käed külge, et lambal natukenegi kergem oleks, kui tundsin, et appi, see tall ei mahugi nii lihtsalt välja??Sikutasin siis nagu vene muinasjutus, eite taati ja naerist, kui tõmbasin lõpuks välja piraka tüdruku.Panin lamba nina ette, kui viskasin pilgu veel kord saba alla, kuigi arvasin, et peale sellist mürakat sealt rohkem pole loota, aga näe, sealt paistsid veel ühed sõrakesed.Sikutasin sellegi välja ja vaatsin saba alla, kellega tegu.Suur oli mu üllatus, et mõlemad on tüdrukud!No mida veel tahta....ma olen kohe õnnetu, kui poisid sünnivad...teate küll miks.Tüdrukutel on selline kahvatu nägu ,ilmselt rohkem emmesse.Aga ei jõua ära kiita seda maalamba lapse tragidust, ei ole meil üksi lambatõug nii ruttu jalule ajanud ja ka nisa kallale läinud.Tõelised tegijad.Süda laulab kohe, nii hea meel tallede üle :)
Palju õnne kaksikute utetallede puhul! Tahtsid valgeid ja saidki kaks ühes :) Jõudu teile kõigile!
VastaKustutaLõpuks ometi! Siinpool ka hea meel teie üle, head kosumist :)
VastaKustutaIlusad kaksikud! Palju õnne! :)
VastaKustutaVäga vahva!
VastaKustutaVahva jah, need maalamba talled on ikka tragid :)
VastaKustutaPalju õnne! Kahju, et seekord "saate" maha magasin :D
VastaKustutaPalju piima tragidele tidrikutele!
-Monika
Mõtlesin sulle telefoni kõne teha Monika...aga siis mõtlesin, et sa oled arvatavasti tööl ja asi kisub sürriks kätte, icc... a la "vaata, lammas poegib ":)
VastaKustutaÕnnesoovid!
VastaKustutaSa kohe oskad nii sõnu seada, et suu muigele kisub:)
Jätkake samas vaimus...nii sina... kui lambad:))
Aitäh Kaja, ma hoian ühe silma ka Männiku talu uudistel peal, niiet tulge aga tittedega järgi :)...ja veel, aina enam viivad mu katkised sussid mõtted sinuni...ei tea küll miks?:))
VastaKustutaNäe kui tore...lõpuks ometi :D Sügavad õnnitlused! Ehk siis teised võtavad õppust ja teevad kaaa....
VastaKustutaJah, minu aimused eile päeval osutusid õigeks :),üks rootslane on praegu veel viimase vindi peal, üsna jube on vaest looma vaadata, see torso meenutab midagi sellist, kui topiks kaks lammast ühte nahka.Kui pikali viskab, siis esiots langeb veel kuidagi lamba tahte kohaselt maha, aga nagu see tagaosa hakkab maha maanduma, nii tekib selline tõuge, et lammas kukub ninali aluspanusse.Põlvede pealt on ka karvad ära kulunud.Ja need niisked silmad, mis mulle etteheitvalt otsa vaatavad...näed ju kui raske mul on????Õhtuti trambivad kõik need hüppevõimelised talles kordamööda sealt seljast üle, nagu batuudi pealt..proovi nii raskelt rase olla :))))
VastaKustutaPalju õnne tallekeste puhul! Mõnel ikka veab...saab valgeid tallesid ka :) Varsti tundub tõesti, et valge tall on täielik haruldus.
VastaKustutaAga üks murettekitav mõte on mul südamel ka, kui loen lammmate poegimiste reportaaže ehk väga suur hulk abistatud poegimisi ja tallede sikutamisi.Sünni- või poegimistegevus on looduse poolt niivõrd täiuslikuks loodud, et ei vajaks sekkumist.
Ma muidugi möönan, et osati on see ka vajalik ja hädapääsmatu, aga siis on juba tegu enamasti sellega, et inimene on liigselt sekkunud aretusse juba eelnevalt (nt. suurte peadega ja suure sünnikaaluga talled, valed paaritusvalikud jne).
Oijah, need on minu mõtted ja mõneti kantud ka hiljuti loetud artiklit, kus muretsetakse naiste suurenenud soovi pärast tuua lapsi ilmale keisrilõikega. Siis tahaks küll kutsuda vaatama lambaema poegimist, kui loomulik ja looduslik see tegelikult ikka on :)
Meil oli tõesti esimeste poegimistega mitu keerulist juhtu- korraga 2 talle sünnitusteedes, kolmikutest tagurpidi üks. Ka suured sünnikaalud võtan omaks:) Aga need olid kõik korduvpoegijad - lihatõug paaritatud lihalambaga või isa tõuks rootsi peenvillane. Puhas rootslane tõi kolmikud sünnikaaludega 3-5kg :O Ju said uted tõesti liiga hästi süüa... Noori uttesid teadlikult lihalambaga ei paarita- just poegimisraskuste hirmus, pigem maalambaga või rootslasega. Samas pole nende konkreetsete uttedega enne jama olnud ja selle ühe aasta pärast välja ka ei praagi:)
VastaKustutaSul Juulika, omas kohas täiesti õigus, kuigi ei saa tõesti samastada maalammast lihalambaga, kel peakski see sünnikaal olema suurem...samas ei saa ju ka maalambal välistada väärasendeid, kus ilma abita hakkama ei saa. On minulgi tõesti sel aastal eriti alguse poole olnud just palju väärasendite tõttu palju abistamisi, võta nüüd kinni, et miks, vaid paar olid väga suured ja tahtsid seetõttu abi....
VastaKustutaAga jah, maalambad ja ka rotslased-soomlased on pea mõõtmelt ja nina kujult ju hoopis teised(peened, kui pannivahele jäänud :d ), kui texelid ja suffolgid, kel enamasti laiajoonelised näod,lisaks jämedamad jalad, mida ma ennem selle poolrootslase kasutamist väga jämedateks ei pidanudki :P ...no rootslased on ikka tõelised kilud :D ja nende poegimine ikka kerge kakamise protseduur :D
Julika pani sellise kommentaari, et sellele vastates, peaks tegelikult uue postituse tegema ,iccc.Aga õnneks me pidasime pika diskusiooni telefoni teel maha...millest küll siinsed lugejad jäävad kahjuks ilma :)Kokkuvõtvalt, siis lammas ei ole ainult lammas, vaid kes mida kasvatab, ka sellest oleneb palju.Minul oli see aasta esimene kord 8 lambapidamise (või on see juba 9) jooksul, kus panin käes sisse, siiamaani oleme ilma saanud.Sünnitusabiks ei loe seda, kui tallel on sõrad ja ninaots väljas ja suure pea tõttu, või esmapoegija puhul, aiatad talle välja, pigemküll nn. toetad utte.Hale on seda rasket punnimist vahelvaadata, kui lambal on pea kuklas ja näha, et raske on.Rootslastest rääkides, siis kuna nendel on mitmike oht, loetakse seda riskiks ja kui ikkagi veekott on katki, tuleb mingi aja pärast abi osutada.Ka minul on rootslasel olnud kaks talle korraga sünnitustees, kellest üks hukkus,sest "magasin" poegimise maha.Kui oleksin aidata jõudnud, oleks mõlemad elus.Gotland poegis väga stiilselt, et ei tekkinud mõtetki sinna vahele minna.Maalammas oleks ka minul kenasti ilmselt ise ära poeginud, aga talle pea oli tõeliselt suur, sest maalambal on peenvillane jäär peal..vb. sellest.Ma arvan, et aborigeenid peaks saama siiski kenasti ise hakkama küll.Kui ma veel võrdlen maalamba talle püstitõusmise kiirust, siis oleks rootslasel veeradki sellest elujõust...no pole äbarikumat talle, kui rootslaste omad ma enne näinud .
VastaKustutaAaaa... ja vahel aitad lihtsalt seepärast, et lammas saaks kiiremini oma vaevast lahti...( noh see on rohkem muidugi ühe sünnitanud naise mõte võibolla :D)
VastaKustutaPS: ja miks on nüüd vaja kaks nõmedalt pikka ja keerulist proovisõna panna, enne kui oma kirjutise avaldada saad :S ????
Kaire, hea küsimus, ma olen õnnelik, et mind üldse enda blogis kommida lubatakse ,icc.Ausalt peaks kuskile ära kolima.Marjule ma üldse ei saa kommenteerda.
VastaKustutaja just, kahju on enid piinasid vaadata, nii aitadki ...tasakesi.:)Aga tore on teid siis rahulikult vaidlemas näha :)
Äh, ega ma tahagi vaielda, tean lihtsalt et osad tõud ei vaja niipalju sekkumist, teised aga rohkem...ei taha mitte ette kujutadagi, kui need beltexid poegivad...prrrr.....need ju täiesti põrsad...sellist lammaste olemasolust oma laudas ja eriti poegimiste ajal ..ei saaks vist üldse magada ja valvsust kaotada, sest ei kujutagi ette, kuidas nad hakkama saavad(kui üldse ise) Nende kohta ütleks, et täiesti ülearetatud loomad....
VastaKustutaja minul ei ole kellegi blogis kommenteerimisega raskusi olnud ...ei tea mis sind siis eiratakse? nõme igaljuhul
Küll me mingi aja pärast ka titeuudistega järele jõuame. Oot, mitu lammast sul siis see aasta üldse poegimas oli/on? Ainult ühte ootad veel pudenema?
VastaKustutaAga sussidega on ju lihtne...kui soov...vaja vaid jalanumber teada;)
Airi, ma ei kujuta ette, miks sa kommenteerida ei saa? Omast arust pole midagi muutnud sätetes (ei oskakski, blondiin arvuti alal)...
VastaKustutaKaire ütles hästi- "poegimine nagu kakalkäik"- tänased meil tulid ka nagu muuseas, lammas ei punnitanudki, tall kukkus välja- ja esmapoegijal:D
Samas aga olen ise lugenud lambaostjatele sõnad peale, et ei ole lammas nii lollikindel loom midagi, et kõik ise hakkama saab ja sügisel võtad lihtsalt liha põllu pealt...on vastutust ja muret ka.
Kaire kirjutab : "Aaaa... ja vahel aitad lihtsalt seepärast, et lammas saaks kiiremini oma vaevast lahti...( noh see on rohkem muidugi ühe sünnitanud naise mõte võibolla :D)"
VastaKustutaTegelikult selliseid situatsioone silmas rohkem pidasingi :)
Lihalammaste kohta ma sõna ei võtakski, sest endal puuduvad kogemused. Nendega on tõenäoliselt vaja ikka üksjagu tegeleda ja vaeva näha, mis hiljem saab jällegi kompenseeritud vägevate lihakeredega. Pole halba ilma heata. Meie karjas muidugi on ka lihalamba veresusega loomi olnud, kuid kõik on probleemidevabalt poeginud. Pigem olen kimpus olnud sellega, et talled sünnivad kergelt ja siis emad kipuvad tõrjuma tallesid või üht nendest, kui on mitmikud. Ehk nad justkui ei saagi aru, et emaks saanud :) Tavaliselt laheneb aga ka see, kui lamba kogu poegimisprotsess on läbi so päramised ära tulnud. Nii pole ma ka kippunud talle kiiresti ise udara alla sokutada, kui lambal alles ehk teinegi tall tulemas.
A, mis puutub lamba abistamisesse ja tema vaevade kergendamisesse, siis mul on üks tore lugu sellest, kuidas poegis esimest korda pea kaheaastane utt. Küll ta sehkendas ja sehkendas ja tegi parajat kisa, kuni lõpuks vastas talle tema enda ema, kel juba endal ka uus talleke kõrval rahulikult magas. Poegimishädas utt krapsas püsti, tormas oma ema juurde, viskas sinna külili, pea emakese kõhu peale ja nii ta ära poegiski. Pärast käisid enamasti neljases grupis koos. Nii et kui hakkama ei saa, on tugiisikuks ikka oma ema. Kui ise poleks kogu seda asja pealt näinud, ega usukski :)
Ja vabandust, eelmises kommentaaris oli kole palju kirjavigu.
See oli küll hea jutt:D Lambal ka tugiisikut vaja- issiga koos perekooli :)
VastaKustutaJah, eks mitmikega võib kergemini probleeme tulla, seepärast olen selle üritanud juba eos ära hoida ja niikui tall on sündinud, panen ta kohe ema nina alla, kui ta ise pole juhuslikult seda talle märganud. Siiamaani on see ilusti töötanud. Ja samal ajal, kui ema ühte talle lakub, aitan teise emme alla ja sellisel juhul on ka kõik nagu korralikult töötanud... ühe erandiga, sest üks lammas mul tihti ei taha oma teist talle, minu mitteaitamisest või aitamisest vaatamata(üks aasta suri tall lausa ära, sest ta ei tegelenud temaga üldse ja nina oli jäänud lootekotti ja mina poegimist ei näinud)...nii ka see aasta, aga tõenäoliselt edaspidiste probleemise vältimiseks tuleb lihtsalt see utt kõrvaldada, niiväga kui ma seda ei taha, sest sündivad talled on tal olnud ilusad :/
VastaKustutaMarju, palju õnne sulle pisikeste puhul...:), ilmselt on minu blogi pirtsakas, mitte sinus pole viga.Ma olen vahel ka Kairele kirjutanud kommentaari ja peale 5 korda copi pastet tegemist, loobunud.Eis oska midagi teha ka :P
VastaKustutaMina pinen küll tite udara alla ja kontrollin, et ikka imeks.Rootslane ei taha üldse tssi alguses üles leida ja kui laut on jahe, siis hakkab tudisema ja ei üritagi enam.
Muide, see tugiisiku skeem ei ole muinasjutt, meie gotlandi ema ja tütar käisid ka karjamaal koos ning moodustasid ja järgmise põlvkinnaga omaette grupi, kes käis küll koos ülejäänutega aga omati omaette.
Meil olid esimesed lambad lihalambad (ET) ja ei ütleks, et probleeme oleks olnud, ka emainstnktiga mitte.Ma ütleks, et kardan pigem praegu nende rootslastega, et utel pea segi ei keeraks.:)Eks see aretamine on peen värk, võid ju litsile mitu last anda, kas ta neid kõiki sööta ka viitsib .)), ehkkuidas kellegilile seda ematunnet on antud.Meie maalammas praegu on eriline tohm ja lubab kõik oma külje alla magama ja sööma :)
Imestasin ka kõigepealt, et kihnuka talledel suur pea, neil ei ole suured pead aga ehk siis rootslase jäär on andnud endast midagi. Lambal on mitmikke sünnitades palju kergem kui üksiku tallega, mitmikud on väiksemad. Mul ei ole 7 aasta lambapidamise kogemuse juures vaja olnud rohkem sekkuda kui paar korda. Kihnukad aborigeense tõuna saavad ise poegimisega hakkama, nende puhul ei ole vaja mitte midagi ette võtta. Erand kinnitab reeglit ja vahel harva on muidugi pidanud abistama aga see on tõesti üliharv juhus.
VastaKustutaPaneme lõpptiinuses olevad uted enne poegimist eraldi laudaruumi, kus nad toimetavad tavaliselt öösiti ja hommikuks on laudaust lahti tehes toredaid üllatusi, talled kepsutavad juba püsti mamma tissi järel ja on ka kuivaks lakutud. Samal või järgmisel päeval tulevad emaga koos õue olenemata ilmast, mamma hoiab neid kiivalt enda juures. Vanad lambad ei tõrju lapsi eemale, ka kolmikuid mitte ja vitaalsed on talled küll, kohe kargavad püsti ja tissi otsa. Kui olen peale sattunud, siis lükkan natuke talle õiges suunas - mida kiiremini saab ternespiima kätte, seda parem.
Nooremad uted hoiame enne poegimist eraldi boksides (kuna nad on veidi närvilisemad ja hea, kui sündinud laps on kogu aeg uuel mammal silma all) ja ei ole nende pärast ka öösiti magamata olnud. Kui mõni just hakkab õhtul hilja poegima, siis ikka viskan silma peale aga see on ka rohkem enese rahustuseks, uttedel pole häda midagi, rohkem ikka perenaisel endal :)
Statistika järele läheb aia taha meil 1 tall iga kahe poegimiskorra järel, st. 1 tall üle aasta ehk aga see pole ka norm ja tavaliselt on tegu väga külma ilmaga poeginutega. Mul puuduvad muidugi teiste lammaste kogemused, paaritajaks on meil olnud vaid Kihnu jäärad ja seetõttu ei tea praktikast, mida teeks teist tõugu jäär. Airi ülihoolse loomapidajana tahtis kindel olla, et kõik laabub ja laabuski :)
Valgel mammal paistab olema ilus läikiv vill, lastest ei saa vist veel aru, see võib muutuda aga tundub et rootslane on oma kasuka märgi maha pannud? Puhtaid kihnukaid on soovitav seetõttu paaritada vaid kinlastega, et siis nende aborigeensed omadused tugevnevad, teistega segades hakkavad need tunnused taanduma kuni lõpuks võivad sootuks kaduda. Aga see puudutab muidugi vaid säilituskarjade pidajaid ja neid on vähe. Päris huvitav on kõrvalt vaadata mida siis teised jäärad ka maalammastega korda saadavad, ise ma seda ei tee. Toredad ja armsad on need talled kõik, olgu nad siis ristandid või ükskõik millisest tõust. Lõbusat tallede aega!
Inga,ma ise arvasin ka, et ju see rootsi jäär selle pea sel aastal edasi andis, eelmised talled tulid vupsti.Ja täpselt nagu eelmise aasta talled, on ka seekord mõlemad erinevad, ehk ühel turritab pealiskarv juba praegu seljas :) ja ka tilbad on lõua all (kle, selgitage, miks need loomale vajalikud on kunagi olnud?) ja teine tall on ilma pealiskarvata ja villa tüüp sarnaneb peenvillasega.Ometi on mõlemad ilmselt siiski pigem maalamba väravasse, just jalgade jämeduse ja ka näo värvi järgi.
VastaKustutaKui säilituskarja ei pea, siis maalambale just villast ja jäära suurusest lähtudes, oleks nii rootslane kui soomlane, mingi muu tõuna ehk kõige sobivam, sest kaks head villa kokku peab andama vähemalt rahuldava tulemuse, head ei oska kunagi ristandi puhul ette ennustada.Muidugi on parem sama tõu esindaja, aga sellises väikekarjas, nagu minul on, siis päris hea on omada erinevaid villasid ja mitme jäära pidamine on minu jaoks arulage, lambaid on lihtsalt nii vähe, nii ongi päris sobiliku varjandiga meil tegu, ma olen ise vähemalt rahul.
Ja kui ausalt öelda, oleks mul maalammaste kari, siis ma magaks nagu karuott koopas ja käiks ehk igavusest vaatamas :), nad tõesti toimetavad meeldivalt omapäi endi lamba asju.Küll aga ei julge ma põõnata siis, kui mul rootslased lõhkevad, sest nendega on see risk, et aia taha läheb ilma järelvaatava silmata rohkem ja ma olen nii totakas, et igast aia taha minevast tallest on mul sigakaju, seega võitlen vapralt kuni lõpuni.Usun, et jagate seda seisukohta.Muidu te siin ei loeks :)ja ei istuks öösiti lambakaamera taga :)
Eh, tahtsin veel lisada, et ma pole eriline ristandite fann ja pigem lähtun ka ise puhast tõugu loomadest, aga kui võtta üks väiketalu, kus tehakse käsitööd, tahetakse lambalt nii liha, nahka, villa saada siis võiks olla siiski ka erinevaid villasid omal majapidamises olemas, ehk just sellepärast on ka maalammas meil karjas sees.Ja kui rääkida veel maalamba ja rootslase ristanditest, siis minu meelest taskaalustab selline ristamine mõlemi tõu nii miinuseid kui plusse, ehk rootslane annab natuke kasvu juurde, maalammas tõmbab maha seda suurt söödanõudlikust, loodetavasti viljakus tuleb maha normi piiresse ja ehk suureneb emainstinkt.Unistada ju võib :)Või panem ma siin puhtalt pada?:))
VastaKustutaOlen Ingaga nõus, rohkem käin ka mina enda rahustuseks vaatamas poegimiste perioodil õhtul hilja laudas ja ka hommikuti veidi varem kui muidu. Lambad saavad kenasti hakkama. Ja selle otsuse olen võtnud, et kui ikka aastast aastasse on probleemid mõne utega, siis läheb ta karjast välja(loe: lihaks ja nahaks). Ja loomulikult läheb mõni tall ka aia taha, seda juhtub ikka, kuid see % on ikka päris väike ja enamasti ongi olnud siis tegu kaksikutega/kolmikutega,kel nagunii vilets start (minu võimalikud möödalaskmised tiinete uttede toitmisel, viletsam sööt jms, aastad võivad ka erinevad olla).
VastaKustutaEks need arusaamised tulevad aastatega, esimest ja väikest karja poputad ja iga loom on arvel. Kari kasvab aga uskumatu kiirusega ja nii hakkad tegema valikuid, mis karja tervemaks ja tugevamaks teeb ning endal laseb rahulikult elada.
2010 aastal oli mul pea kogu põhikari (v.a ahvenamaa uted) paaritatud rootsi peenvilla jääraga, ehk sündisid kõik ristandid ja moodustus mul küllaltki suur villatootmiskari järglaste näol. Kokku, kui ei eks, siis kusagil 40 talle ringis. Ei olnud mitte üksiki tall suure peaga, või kuidagi suurem üldse, kui eelnevad maalamba talled. Pigem natuke kiitsakama kehaehitusega ja kõrgema jalaga. Nii et ma võin täie kindlusega väita, et rootsi peenvilla jäär ei teinud minu karjas ühtegi suurt talle, kelle poegimine oleks olnud probleemne. Nõnda samuti ei tõstnud ta ka mitmikute arvukust, ikka sündisid kaksikud, üksikud ja mõni kolmikute paar. Maalamba-rootsipeenvilla ristandtalled ja rootsi puhtatõulised talled olid enam-vähem samas sünnikaalus.
Oh, mul tuleb nüüd ka suur talleisu peale :)
Airi, ma loodan, et sa valesti aru ei saanud. Ma arvangi, et EI pea kõigil olema ühte tüüpi lambad karjas, see on lihtsalt minu kiiks, üritame põlise tõu säilituse reegleid järgida. Mis ei tähenda üldse, et see oleks ainuõige viis lambaid pidada, kaugel sellest. Sina villahuvilisena peaksidki katsetama eri variante, just nagu sul praegu on, siis on nö. soki- kui kindalõnga. Käin huviga blogides lugemas kuidas teistel asi toimib, milliseid tõuge on olemas, keda kellega ristatakse jne., see on kõik õpetlik ja huvitav. Just seepärast mind huvitaski milline on kihnlase ja rootslase ristand kuna ma ise seda teha ei saa ja praktikat pole, teada aga tahaks ikka.
VastaKustutaPõnev, et su kihnlase ühele kaksikule on edasi antud rootslase vill ja teisel on siis emme oma. Need vist võivad aja jooksul ka muutuda? Mul oli üks kihnukas, kes sündis nagu pisike karakull, karv oli hästi läikiv ja lokkis aga kui suureks kasvas, siis oli pika sirge pealisvillaga, ei oleks sellist tulemust oodanud, nad võivad üllatada.
Mul on ka esimest korda lausa eraldi jäärade kari, ega see väga kerge ei ole ja nalja viluks katsetada ei soovita :) Oli tahtmine proovida ja esialgu olen hakkama saanud, tegemist nendega on aga niisama pole tõesti mõtet sellega jamada. Tead, nagu karuott koopas ei magaks sa nagunii, ma juba saan aru kui vastutustundlik lambapidaja sa oled, see on sul roosiline pettekujutlus :) Hoia siis kursis vahel kuidas need pisikesed lumivalgukesed sul elavad ja arenevad, pildil on see üks küll väga ilmekas ja tõesti, tuleb küll tallede isu peale!
PS. Oma eelmise postituse URL aadressiga olen küll täiega puusse pannud, loodan et seekord oskan paremini trükkida :)
Inga, sain suurepäraselt aru :), ei jaksa enam õhtul kirjutada nii pikalt.
VastaKustutaMarjule, ei saa sinu blogis kommida, ei tea, mis kotermann mul kallal on, aga palju õnne jälle ja mina ei ole tassi sisse esimest ternest, vaid talle nisa alla sokutanud ,näpu suhu ja lüpsnud otse suhu :))
Ja minu unistuste farm koosneks ühest:alpakast, angoorast peenvillasest, samojedist, kašmir kitsest jne.:))
Oi Airi, hea etsu viimast lauset ei lugenud eile õhtul. Oleksin seda iga ketraja unistustefarmi kindlasti unes näinud ja ärgates oleks kole kahju olnud :) Sina aga oled juba natuke unistustele lähemal oma angooradega!
VastaKustutaNo ma räägin, et nii ilus on unistada :), aga reaalne elu seab omad korrektuurid, ehk kogu aeg käid nagu noatera peal, kust ühelt pool süda ütleb, et TAHAKS seda ja teist villalooma(kohati on see juba krenitism, kui juuksuris vahid mahalangevaid karvu, et mis neist saaks) ja teiselt poolt ikkagi püüd sinna suunas, et kogu see villamajandus ennast ise üleval peaks ja ka mulle midagi selle töö ja vaeva eest tagasi annaks.
VastaKustutaVaatasin, et angooradega hakkab juba 2 aastat täis saama, lammaste pidamine kisub ca 8-9 aasta juurde ja alles nüüd hakkavad silmad vaikselt teadlikult lahti minema ja hakkad aru saama, mis sa teed.Seda nii toodete kui ka erinevate lambatõugude osas.Nõustun Ingaga, et hea on käia teiste kogemust blogides omandamas, jäävad mõned vead omal tegemata, aga nagunii tuleb ka endal osad "ämbrid" läbi kolistada ja leida see MINU tee, mida mööda käid sa tegelikult üksi.Teine inimene võib sind ju ka järgi kopeerida, aga ega sellise lihtsa asfalteerid teed mööda kõndimisega kaugele ei jõua, ikka kive ja kände mööda peab see minek olema.Või tsiteerides klassikuid, "tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka....misiganes :)), või ketramisega sobiks hästi selline, et "ma pole täna see, kes olin eile, ega ole see, kes olen homme"
Aga kui reaalsusesse tagasi tulla, siis olem ma juba ca 2 nädalat magamata ja tundub, et mul on Monika tabava iselommustusega, IGIRASE lammas laudas, kes paisu ja paisub, tagumik ja udar punetab nagu maasikapõld, sööb ja tuhnib nagu metsiga, näen teda vaheldumisi unes kui öösel lambakaamerast...ühesõnaga, no ei poegi mitte.Tee või tina.Mul juba täna kl. 6 hommikul viht lõnga valmis kedratud ja koolitusele ka ei saa minna.Lambadekreetpuhkus :))Täielik :)
Ja blogist ei saa ka jagu, hoiab mind kõigi kommenteerimisest eemal, see lihtsalt ei õnnestu, säti kuidas neid settinguid tahad.Niiet, ma pole teid unustanud, loen vähemalt.
Mul on vist õnneks läinud, et see "oma" sai kunagi leitud, enam ei pea otsima ja olen selle üle päris õnnelik. Arenema ja uuenema peab ikka aga ühe ja sama liistu juurde jäädes jõuab ilmselt kaugemale, kui pidevalt ühe oksa pealt teise peale hüpates. Airi, sinul on Eesti mõistes täiesti kindlad oma liistud, su angoorad on unikaalne projekt ja ma loodan, et see nii jääbki ja areneb edasi ... Näpin siiani seda angoora villa ja ootan momenti, millal tellimus sisse anda, et kihnukavilla kampsunisse natuke angoora sooja sisse kududa. Ilusat pühapäeva sulle ja kogu loomaperele.
VastaKustutaOo jaaa, ma olen juba 99 % rahul :), ülejäänud unistused (alpakad, kašmiir kitsed,angoora kitsed ) las jäädagi ilusaks unistuseks, ei jõua kõike ja ka eri tõugude pidamine läheb nii veterinaalselt poolelt,kui ka teadmiste seisukohast, üsna raskeks.
VastaKustutaIngale, küll me selle kampsuni sisse villaga ka kuidagi hakkama saame :), sõbrahinnaga :)