Aina hullemaks läheb

Ilmad on nii külmaks läinud, et enam ei julge Jassut pikaks päevaks üksi õue jätta.Kiiksuga, nagu ta meil on (kutsume teist hellitavalt lolliks mongoli koeraks), siis keeldus ta kategooriliselt üksi tuppa kinni jäämast.Proovisime ketti panna, et ta koju tagasi tulles  alles oleks, aga see oli koerale näkku vaadates ikka alatuse tipp ja täielik koera alandamine, seega loobusime keti mõttest peale paari korra kasutamist (mulle eneselegi suureks kergenduseks).Sügisel avastasime aga, et Jassu läheb vägagi suure heameelega puukuuri kinni, teed ukse lahti ja peni jookseb ise sisse.Küll autost kerge kaarega, sest mine neid hulle tea, topivad jälle autosse.Autosõiduga on meil samuti kehvad lood, sest Jassul läheb süda pahaks vahetult enne linna jõudmist ja siis on tükk tegemist, et öökiva koera oksejuga suunata autost välja, teine lugu see, et koeraga sai käia linnas steriliseerimisel ja ka sellest aitas talle täiesti.Ühesõnaga, vabatahtlikut ta autosse ei tule ja hoiab simad lahti, et keegi teda sellel eesmärgil ka kätte ei saaks.Pika jutu peale, siis puukuur ei sobi enam sellise külmaga looma päeva sinna sulgemiseks ja südant kõvaks tehes, jätsime Jassu koridori kinni.Hasplil näris ta juba otsad narmendama, loodetavasti ei söö voki jalga lühemaks.Muidu poleksi hullu, aga ta veedab liiga palju aega toas ja õues enamik aega lamavas olekus...õieti on ta üldse 85 % ajast pikali või kuskile vastu nõjatumas.

Need nädal tagasi pügatud angoorad pole ka õnnelikud, kipuvad hommikul tusase näoga kössitama, olen küll pannud heina rohkem ja jõusööda kogust tõstnud niivõrd, kui kannatab, aga hommikul on habemed härmas .Mõnele pean puurile koputades meeenutama, et jooma tuleb tulla.Panen sooja vette ette, loodetavasti ei tee see halba.Kliid lükkasin ka praegu ratsioonist välja, sest lugesin hiljuti ühelt Poola hobusesööda tootja lehelt, et liigne kliide söötmine viib mikroelemendid kehast välja...ma nüüd teagi, igatahes pidevalt pole neid hea vist juurde anda.Täna lugesin jällegi mingit Eesti hobusesööda kodulehte, mis oli täis superilusaid sööda kottide pilte, aga...misa see sööt täpsemalt peale sõnademängu rohkelt vitamiine, sisaldab ja palju maksab, oli "ununenud" märkimata.Mille järgi siis kallid inimesed sööta valida?Kas tõesti pean iga asja kohta küsima??Arumaeisaa,kohati on küll lollide püüdmise tunne peal.
Sügisel tekkis päevakorda küttesüsteemi muutmine, sest seniselt köetud kivisöega keskküte hakkas vaikselt üle viskama.Maja ümbruse lumi oli must, korsten ja katuski,Jassu nägi välja nagu igipõline Tuhkatriinu, lisaks jagus seda kivisütt kuidagi aastate lõikes aina vähemaks ajaks, raske oli kontrollida, kui palju kaaluliselt koormas teist oli.Pealegi on kivisöe hind teinud läbi paraja hinnatõusu.Kuna omal metsa pole, on ka puude ostmine kallis.Nii saigi seinale õhsoojuspump pandud ja hinge värinaga mõeldud, et müüa lubas küll, kuni 20 kraadini pole probleemi, aga mis tegelik elu näitab.Küll neid jääkamakaid seina peal nähtud :).Aga...kütab nagu loom, mugav on ja pean nentima, et osade asjade puhul tuleb maksta natuke rohkem ja valida parim toode, on pärast muretu.Nii ekstreemset temperatuuri, nagu sellel nädalavahetusel, pole veel olnud, näeb siis, mis häält see pump seia peal tegema hakkab.:)
Ja leidsin ühe artikli, mille pärast vanaedes aeg kipub lendama...icc:

Millegi esmakordselt kogemine jätab püsiva mulje. Mäletad esimest koolipäeva või esimest päeva uuel töökohal? Nende tegevuste üha uuesti kordamine aga ei jäta kirgast mälestust ning tundubki, et aeg liigub kiiremini.

Kui tunned, et kõik päevad on ühesugused ja see häirib sind, siis võid oma rutiini muuta ja proovida midagi uut.

Näiteks ära söö iga piduliku sündmuse puhul õhtusööki samas restoranis. Kui teed iga kord midagi erinevat, jäävad mälestused tähtpäevadest paremini meelde ja tundub ka, et pidustused kestavad kauem.

Inimesed on oma harjumuste ohvrid ning rutiin pakub tuge ja on mugav, kuid kui soovid, et aeg ei lippaks nii kiiresti, siis muuda oma harjumusi.
Vot nii, teege midagi meeletut ja enneolematut!Ma küll ei tea, mida.

Ja taaskord leidis kinnitust väide, et inimene õpib kogu elu aga sureb ikka lollina.Nimelt sai lolli aruga räimed koju toodud, ma pole üldse kala sõber, sellest johtuvalt ei oska teda ka valmistada.Kuna aga käimas on kaalulangetamine, siis räim oli midagi sellist, mis nn. sobilik oleks...pekise sealihaga võrreldes.Õnneks olid kalakesed puhastatud, sättisin ennast just praadima,kui paljas mõte neid jahus veeretma ja mäkerdama ajas kananaha üles, et helistasin emale.Ja tema nõu oli päris nutikas, et sega munale juurde vett ja jahu ning kasta kala sinna sisse ja pannile.Mõte oli super,muidu oli selle jahuga veeretamisel näpud kleepuvad ja pann põles ,ning mis  nahavahele ei mahtunud, läks marinaadi alla.

Aga nädalavahetusele mõeldes, peab palvetama, et meie EMHI seekord ka eksiks...35 on ikka liig, mis liig.
Lisaks kõigile muudele hädadele on mind hakanud kummitama nn. õudusunenägu, kus ma märkan ehmatusega, et olen "unustanud" kõige alumise puuri küüliku juba paar nädalat söötmata ja jootmata.Et ta on jäänud kuidagi kahesilma vahele.Väga vastik tunne on ärgates.
Täna "Sõida maale" saadet vaadates olid hr. Kelgul mõnusad karvased sõrmikud käes...need siis minu kedratud koeravillast lõngast.Loodetavasti on käed nende karmide temperatuuridega soojas :).
Seekordne postitus on küll tõelise Tootsi peenra mõõtu.
Ja blogi loendur tiksub juba sinna 60 000 lugejani.