Kirju-Mirju

Veel üks Kirju-Mirju.Seekord siis tõeline kompott, koos kolme värvi peenvillase ja kolme värvi koeravillaga.Kedratud nii, et lõng oleks nagu mummukesi täis.Päris põnev jäi.
Ja üks lõngaväline uudis ka, ei suutnud täna näppe küülikuema pesast eemale hoida, sest paaritatud oli beezi isasega, et kas siis seekord on lootust ka värvilisele pojale ja oh imet, üks on tumedat tooni.Ja kui ma õigesti nägin, siis teine ka.Lahe.Ja ühe küüliku lapse avastasin pesa kõrvalt, ilmselt oli emme tissi otsa pikalt rippuma jäänud ja ema tõstis ta nn. pesast välja.Sokutasin ta tagasi.Ema valvasa pilgu ja urina saatel.Kui angoora muidu on selline käsitletav, siis poegade tekkimisega lähevad emad lolliks.Vabalt võib saada kraapsud esikäppadega ja ka hambad olen halastamatult kätte saanud :D.Aga eks see ole nende õigus.Mina olen sissetungija, nii väike, kui see puurilooma kodu on, siis tuleb selle eest ka seista :DD

Babe ja Nectar @Mike ja Milo

Eile hilisõhtul oli nende kahe küüliku puuris hirmus karvadega pesa vooderdamine.Küll pügatud, aga ometi käis selline kõhualuse rappimine, sealt edasi karvatorakad suus pessa paigutamine, et mul hakkas lausa villast kahju.Õnneks ei kisu nad neid villa tuuste seljast vaid loodetavasti ikka sabapoolt ja kõhu alt.Pesa tegid mõlemad täpselt enne poegimist, ehk mis sa selle kuumaga siin ikka pikalt ette rabeled.Kuna ma panin hommikul puuri ohtralt heina, siis ei olnud ka sellega kokku hoitud, vaid ehitatud selline kõrge vulkaan.Pistsin käe hommikul pessa , ei midagi, surusin veel sügavamale ja ...tundsin siputamist.Olemas :)
Silvia käitub nagu pesukaru, ehk tambib esikäppadega pesa peal, nagu tihendaks heina kinni.Täna kaevasin pesa nn. lahti, aga väiksed murjanid magasid rahulikult.Ju  siis ema teab, mis teeb.
Ja  eile oli ka paha uudis, sest ühel küülikumammal oli sündinud kaks poega, pesa ta üldse ei teinud , üks oli surnuna puuri keskel, teine oli kuidagi puuri silma vahel peadpidi kinni.Aga elus.Sain ta kuidagi kätte ja vaeseke oli külm, nagu konnapoeg.Viisin tuppa, soendasin käed sooja vee all ja nii sain väiksekese temperatuuri üles.Kuivatasin ta ära ja ei hakanud ema juurde seda ühte enam panema.Kuna Helena oli poeginud samal päeval, pistsin nagu käopoja talle selle pisikese juurde.Täna hommikul leidsin sealt puurist veel ühe väikse laibakese.Ema ise on ka selline norus, loodetavasti tuleb sellest jamast välja.

Helena @Mike

Küll nende küülikutega on omamoodi kiire see eluprotsess, kuu aega ja valmis.See tähendab, pojad valmis.:D
Vaatasin juba hommikul kiirpilgul, et ahah, kuupäev sealmaal ja küülik ise ka ei ilmuta huvi toidu vastu ja nüüd õhtul käibki poegimine täie hooga.See on vist juba kolmas kord, kui mul on õnne poegimise protsessi ka pealt näha.Eriti ei julge ju vahtida ka, selle salapärase elustiili tõttu :DEgas midagi ,jääb üle oodata, kuini sirgutakse ja pesast välja tullakse.Pesa ise on muidugi pehmet valget vatti täis.

Silvial pojad

Eile hilisõhtul töölt koju jõudes, ruttasin Silvia puuri juurde vaatama, et kas juba on Küülikuemand midagi pessa poetanud ja...oligi! Väiksed roosad vorstikesed paistsid heina ja angoora villaga vooderdatud (milline luksus!) pesast.Emane oli seekord teinud pesa eriliselt tobedasse kohta, vahekäigu äärde ja veetopsiku alla.Ja väga usinalt oli pesamaterjali, ehk villa, endalt kiskunud.Terve puur valendab ja ripub nagu valge vatt veel seinteltki alla.Kannatan paar päeva, lasen emal kosuda ja siis saab ta ka ära pügada.Õnneks on ilmad natuke tagasi tõmmanud, sest poegimas on meil veel küüliku emasid.Pilti ei julge teha, sest ema on seekord skisofreeniliselt tige ja kipub juba esimest korda lahtise puuri ukse peale urhatama.Küülik aga oskab ,vaatamata on väiksele kehale, vägagi konkreetselt ja selgelt väljendada oma pahameelt, et kao siit! Ajab natuke istitama, aga käsi tõmbub siiani koheselt puurist tagasi.

Mõtteteri koeravillast

Eile sain kinnitust minu arusaama vanast , aastaid kogutud koeravillast, et selle ketramine on midagi muud, kui värske koeravilla lõngaks tegemine.Vill muutub kuidagi kuivaks ja ei jookse värtnale.Nagu hiljem omanikuga rääkides selgus, siis oligi tegu ca 6 aastat vana villaga.Tundsin ketruse ajal, et kõvasti rohkem läheb aega ja ka tulemus ei ole päris see.Minu tagasihioidlik soovitus oleks , et katsuge see värske vill ära kedara ja ärge korjake teda aastaid.Villakoerad annavad tavaliselt üsna palju korraga villa ja kui just plaan pole villavabrikusse viia, kus tahetakse suuremat kogust korraga, siis tavailselt poolest poe kilekotitäest (kaaluliselt on see ca 300-500 g) saab juba vesti või mütside, kinnaste lõnga uhkelt kätte.
Ja on osad tõud, kuigi ka siin on erandeid, kellede vill kindlasti tuleks enne kedrust sorteerida (malamuut, chow, samojeed-palju villa aga kuid lühikese villa osakaal võib sellises kotis ulatuda kuni 20 %)Ja vahet pole, kus seda kedratakse, ka vabrik ei suuda alla 1 cm villa lõnga sisse kinni keerata.

Midagi erilist

Ja seda see on.Nimelt potsatas mulle köögi kapi peale üks kahekilone pakike.Silt, selle paki peal oli järgmine:

On teatavad asjad elus, mille sügava tähenduseni jõuad natuke küpsemas eas ja saad terve mõsitsusega aru, millist vaeva on mõnede asjade kallal nähtud. :D Ja kõlab ikka sigauhkelt, et tuulega jahvatatud, kas pole?
Võiks ju arvata, et jahukotil on vaid selline uhke silt peal ning kui võrrelda seda jahu poe omaga, siis ei  tee vahet.Aga tutkit.Vahe on päris suur.Värvuselt on ta selline pigem hallikas ja juba sõtkumisel oli ta kuidagi teistmoodi, kui võrrelda lambavilla kiuga, siis selline lühikese kiuga :D. Ei kerkinud ka nii hästi, kui poe jahust tainas, aga...ometi oli ta maitse elamus tõeline Öko värk.Kohe selline puhas. Meeldiv. Omamoodi kogemus, kuidas vanastigi võis sai välja näha. Kuna mul enne pole selliset jahu ette tulnud ja spetsiaalselt pole ka poest otsinud, siis sellist saia tegin esimest korda ja kogemus oli põnev.Muidugi, tehnoloogia, viljasordid jne., kallutavad mu valiku siiski soome jahu suunas, sest nendega ei eksi.:D.Sai kerkib paremini ja tulemus on ettearvatav.Aga vahva ikkagi .Sai ka oma ehedas ilus :

Vanasti oli muru rohelisem ja...

Mõlgutasin juba pikemat aega, et äkki peaks blogi pidamise viima vaid kutsutud külalistele.Ma jagan heameelega enda kogemusi aga lugeda kuskilt mujalt, sama asja, kus praktiliselt on vahetatud "viisakuse" pärast koma koht, pole küll see asi, mis meele rõõmsaks teeks.Varastatavad pole vaid käega katsutavad asjad.Ka ideed ja mõtted võid tasku pista. :P Ühesõnaga, mõlgutasin ja jõudsin ka sinnamaale, et sellisel moel blogimine lubab ligi vaid 100 inimest.Statistika järgi jääks siis paljud välja ja milles nad siis süüdi oleks.Lisaks loevad seda blogi veel igasugu muukeelsed, Norra, Rootsi on stabiilsed vaatajad, Venemaa, Saksamaa, Poola ja Hiinagi, Ungari, Soome, Jaapan on kogu aeg listis olemas.Mida nad siit välja loevad,ei tea, ju vahivad pilte :D. Või tõlgivad siis, kuna internet on angoorade blogidest suht vaene, eks siis otsitaksegi ka need "viimased" üles :D.Aga viimase tõuke andis üks vahva telefonikõne täna, mis viis teadmisele, et siia on tekkinud teatud anonüümsed vaikivad lugejad, kes regulaaselt loevad.Ja mingi hetke pärast võtavad julguse kätte ja helistavad.Väga armas ja mulle oli see tänane kõne nagu äratuseks, et ma mitte iseendaga dialoogi ei pea ja kellegile veel pakuvad minu jahmerdamised huvi.Ilmselt tuleb siis teatud asjad lihtsalt endale hoida ja üle olla.
Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, et vanasti oli ikka maa rohelisem ja taevas sinisem.Minul küll, kui võtta selle väite toetuseks kunagi lapsena vaadatud film "Neli tankisti ja koer" ja selle üle vaatamine nüüd, täiskasvanuna.Lausa nalja tegi, sest tanki meeskond tundus tol ajal noorte meestena, nüüd "mehed parimais aastais", vaata, et pealagi kiilaneb.Ja Janek oli "vaha rüütel tankiga", nüüd vaid blond suurte hambavahedega  meesterahvas :))).Koergi tundus hoopis teisena.Lisaks oli selle filmi iga osa NII põnev...huvitav, mis see tookord nii huvitav oli?Ehk vahel ei ole hea lapsepõlve asju üle vaadata.Tuleks ehk jätta nii, nagu nad siis tundusid.Rikub kõik mälestuse :DD
ETV pidi hakkama näitama "17 kevadist hetke", ma nüüd ei teagi, kas vaadata või mitte.Minu lapsepõlve film seegi ja kuna vene ajal sai neid sõja-aja fime vaadatud oksendamiseni, lausa sinnamaale välja, et ma saksa mundris motorraturite eest unes põgenesin, siis eelmine aasta käisime mõneti "teraapia reisil "Poolas, kus külastasime ka kuulsat Auschwitzi koonduslaagrit.Filmide põhjal tekib oma ettekujutus asjast ja väga huvitav oli siis seda tegelikkusega võrrelda.Põnev oli ja omamoodi õudne, aga igati vaatamisväärne.
Kuulus peavärav ja  veel kuulsam lause...

Barakid, üllatavalt väiksed seest tegelikult:

Niiet, kellel puhkuseplaane pole veel, siis Poola on üks ütlemata vahva riik tegelikult, kust ka meil oleks palju õppida.Korras majad, viimseni haritud põllusiilud, lehm uhke eramu juures ketis jne.Ja teedel pole ka häda miskit.
Ja kui nii siin Eestis edasi ilma kuumutab, siis kuivab rohi jala pealt ise heinaks ära.Karjamaa näeb välja nagu Sahaara....

Chow villast lõngad

Chow villast lõngad...palju on sees halli, mis teeb lõnga toonilt tumedamaks.Olen kuidagi harjunud, et selle tõu vill on punakas või beez.Aga nagu ma ennegi olen märganud, siis on iga koerisendil oma karvastruktuur :D
Ja veel :

Jälle need mütsid

Ei saa Kati ilma karuta ja mina ilma mütsideta.Neid ostetakse ja kummaline, et ma ise ka pole põrmugi tüdinenud nende tegemisest.Võibolla on põhjus ka selles, et igale mütsile teen eraldi l'õnga ja vokipooli täis on just see kogus, mis vaja läheb.Ülaltoodud mütsil on koeravillana kasutataud leonbergerit ja alla anggorat ja kõik muu on eri värvi peenvillane.
Ja üks müts veel, valge niit on angoora ühekordne lõnga ja kaob kandes peagi kudumi silmuste avarustesse.

Nimepaneku päev.

Kuna täna oli mul nimede panemise päev :D, siis sai ühtlasi ka küülikud kokku loetud. Kahe käe sõrmedest jääb puudu.Kasutan  pügamise kaarte, lugesin nad kokku ja tundub nii, et mul elutseb laudas hetkel 35 angoora küülikut.Suuri ja väikseid .Ja oodata on veel mitu pesakonda ilmakodanikke.
Kui mul lammastel nimede panemisega on täielik peavalu, siis küülikutele tulevad nimed kuidagi iseenesest, nagu ülevalt poolt keegi sosistaks kõrva.Viimased siis sellised: Kapral, Juss, Gloria, Bonita, Olita, Zeena.
Ja silma nuumamiseks ja eeskujuks, Rootsi angoorade maja

Ja küülikute korterid näevad välja sellised.