Silvial pojad

Eile hilisõhtul töölt koju jõudes, ruttasin Silvia puuri juurde vaatama, et kas juba on Küülikuemand midagi pessa poetanud ja...oligi! Väiksed roosad vorstikesed paistsid heina ja angoora villaga vooderdatud (milline luksus!) pesast.Emane oli seekord teinud pesa eriliselt tobedasse kohta, vahekäigu äärde ja veetopsiku alla.Ja väga usinalt oli pesamaterjali, ehk villa, endalt kiskunud.Terve puur valendab ja ripub nagu valge vatt veel seinteltki alla.Kannatan paar päeva, lasen emal kosuda ja siis saab ta ka ära pügada.Õnneks on ilmad natuke tagasi tõmmanud, sest poegimas on meil veel küüliku emasid.Pilti ei julge teha, sest ema on seekord skisofreeniliselt tige ja kipub juba esimest korda lahtise puuri ukse peale urhatama.Küülik aga oskab ,vaatamata on väiksele kehale, vägagi konkreetselt ja selgelt väljendada oma pahameelt, et kao siit! Ajab natuke istitama, aga käsi tõmbub siiani koheselt puurist tagasi.