Meie üks rootsi isane küülik on õnneks meheks saanud ja järelkasvu tuleb.Täna poegis mul Marybel ära.Pidin panema talle pesakasti, aga kuna esimene varjant tundus liiga väike, ehitasime seda ringi suuremaks ja küülik ei jaksanud enam oodata :).Ehk kui ma rõõmsa näoga , kast kaenlas, lauta jõudsin, oli temal juba enda pesa kasutusse võetud.Olgu siis nii.Mul on kuidagi vedanud ja vist vaid ühe ema poegimist ei näinud, kõigile teistele poegimistele olen pealtvaatajana esiritta juhtunud :D
Tükeldasin täna ananassi ja jäin vaatama, et kas siis mõni sööb ka.Tuhkagi.Võtsin siis ühe rajaka välja ja pistsin tüki hammaste vahele.Mis oli viga.Ma ei teadnudki, et neil nii pagana teravad hamad võivad suus oolla, midagi piraaja ja hai vahepealset, igatahes lõikas kohe lihasse sisse.Hm. Jooksin tuppa, sidusin haavad, panin nahkkinda kätte(olgu mainitud, et kaksavad ka nahkindast kerge vaevaga läbi) ja lõikasin pika jupi ananassi.Väikse kaklemise peale sain uue küüliku puurist kätte ja enne kui jõudsin tükiga hammaste vahele, lõi küülik häbematult mulle konkreetselt hambad käsivarde.No olgu, eestlasele omase jonnakusega toppisin siis annanassi tüki esihammaste vahele ja jäin ootama mälumis liigutusi.Ei midagi, vaid vihane punane silm jõllitas mulle otsa.Surusin siis veel kaugemale, ikka ei midagi.Lõpuks oli puuvili jõudnud ilmselt kurguni, kui hakati nätsutama.Veel natuke ja siis suruti ka hambad lõpuks kokku ja veel natuke, kui ananass läks hambaraginal ka kurgust edasi.Ja nii maadlesin ma pea tund aega, sest mõistlikku küülikut ma täna ei kohanud.Käisime veel õhtul meres ujumas ja siis selgus, et lisaks kätele, mis näevad välja nagu ma oleks teismeeas enese lõikuja, oli mul ka kõht ära tätoveeritud.Nagu kassi pulmas oleks kontvõõrana käinud.Lootus sureb viimasena ja ehk saabub ka see päev, kus nad ise, vabatahtlikult hakkavas ananassi sööma.Aga muidu on nad imenunnud , kui süles vihaselt nohisevad.Ja mida edasi, seda suuremaks on paisunud ka minu austus küülikasvatajate suhtes, sest lausa uskumatu, milline aeg võib neile väikestele elukatele kuluda.
Selle peale ütlen lihtsalt - join the club :D Ma ei käi ammu rannas. Muidu kutsutakse politsei - mehele, süüdistatakse äkki teda. Mul endal ka kõht alati nii ära lõhutud, kätest ei räägi üldse, seda teevad just noored loomad. Vanad harjuvad üsna ruttu ära, et neid aegajalt solgutatakse, aga noored on nii härga täis ja maadlevad, kisavad sulle elu eest vastu ja siis on alati veri ka taga - mitte neil - ikka minul :D Mul on selle 10 aastaga vedanud, hammustada olen saanud kokku neilt ainult mingi viiel-kuuel korral. Aga jah, tahavad, siis võtavad luuni välja.
VastaKustutaAnanassist, mõni hakkab päris hea meelega sööma ja banaanidega sama lugu. Algul tahab harjumist saada nagu iga uus sööt-söök. Alguses süüakse pikkade hammastega ja hiljem vaadatakse, et ei antagi rohkem ...
Õnne ka uue pesakonna puhul ja jätkuvalt jaksu sulle nendega tegelemiseks!
Päris ilma tagajärgedeta see kaklemine ka ei olnud, vaatasin eile õhtul, et üks vanematest küülikutest võttis ettevaatlikult, nagu kuuma kartulit ja sõi anananassi tüki ära.Niiet lootust on ehk ka abi.Üks USA blogija soovitas kassidele mõeldud karvapalli pastat, huvitav, kas sellel oleks mõtet?Olen enda kassile andud ja temal toimis kenasti, aga mõttekoht on , et kui neil seedimine nii erinev ja rohusööje vs. kiskja....
VastaKustutaEile vaatsin värske pesakonna üle ja tundus , et üle nelja on sees.Natuke aega sain käega karvades sobrada, kui emal sai kannatus täis ja vihastas mu peale.Lõin pea kolksuga vastu puuri ust ja lahkusin löödult :)))
Olen tähele pannud seda, et küülikutel kasutatakse üldse palju kassidele mõeldud asju (emapiima asendaja kassidele, aga see alati ei sobi küülikutele). Seega mõnel juhul võib toimida hästi see pasta, teisel puhul mitte, vaata koostisaineid, see on kõige tähtsam. Kui seal ei ole midagi sellist sees, mis küülikutele vastunäidustatud on, siis võid kasutada küll. Ma arvan, et neid pastasid on mitmeid (pole nendega kursis, ei ole vaja läinud).
VastaKustutaAga sinu pesa uudistamise peale - irw :D
Mul kass korises, kõõksus ja tegi vilistamisega sarnast häält, siis selgus, et karvad.Peale pasta manustamist kadus nagu võluvitsaga.Targem oleks siis osta see pasta kuskilt sealt loomakliinikust, kus arstid on ka küülikut enne näinud :)
VastaKustutaMa kuskil aasta tagasi kaalusin tõsiselt küülikuid ka kasvatada võtta, aga nüüd küülikupidajate blogisid lugedes on mul, kui vägagi laisal inimesel see isu ilusti üle läinud :-). Aga noh avalikku kohta ujuma ma ka eriti ei tiku, sest mul on imearmas 10-aastane kits (kelle sain uskudes, et ta on 6-aastane :-) ). Ta on super kuju, aga mis talle ei meeldi on lüpsmine. Pärast tema lüpsmist olen ma üleni higine ja käsivarred on sinikaid täis. Üritan talvel tal piima kinni jätta- suvel see pole mul kuidagi õnnestunud.
VastaKustutaAga Airi müts maha sinu ees, et sul nii palju püsivust ja kannatlikust on.
Silvia, sellegi poolest võid ju küülikuid ka kasvatada. Sa ei pea võtma ju angoorasid - on teisi küülikuid ka. Nendega on mässamist kordi vähem.
VastaKustutaMul võttis see küüliku sundtoitmise lugu muige suunurka- nagu lastega- nad ei tea, mis neile hea on :)Ikka parem uudis peale neid õnnetuid...kaastunne..
VastaKustutaKüülikud ja sellised pisemad elukad teevad väiksed kriimud, aga kui mul esimene hobune oli, ooo- see oli nii kiivas oma varsa suhtes, et virutas mulle tagajalgadedega MÕLEMA põlve pihta..roomasin aiast minema ja käisin paar nädalat potisiniste jalgadega. Käsi oli ka samal ajal kipsis :P Traumapunkti püsiklient.
Nu jaa, ma vahel oskan ka sääsest elevandi teha, ärge nüüd kõike päris kullana ka võtke :D ,minu "vaevad" on tingitud suuresti ka puhtalt kogemuse puudumisest küülikuipdajana üldse ja loomulikult ka angoorade kasvatamise "eripärasusest".Päris negatiivset tooni ka ei tahaks tekitada ja kuidagi kedagi eemale hirmutada.Mulle pakuvad nad täna rohkem muret ja ma loodan, et ükspäev on seda rõõmu ikka rohkem(eks neid päikselisi päevi on ju praegugi).Miks ma kirjutan? Sest kui täna peaksin alusatama selle hullumeelsusega, siis viiksin ennast märksa rohkem looma eripära, toitumise lõngatehnoloogija jne, jne kurssi, enne kui jõuaksin loomade soetamiseni.Aga tegu tehtud ja nüüd tuleb kuidagi looma ja inimsõbralikult asjast puhta nahaga välja tulla :D Ja miks ma veel kirjutan, siis sellepärast, et inimene ,kes teadvustab endale vaid, et ma TAHAN angoora küülikut, natukenegi saaks aimu, mis teda ees võib oodata ja millega tuleb silmitsi seista.Kui see on jõukohane, siis miks mitte.Ja endiselt olen ma arvamusel, et see loom EI ole projekti loom :P ja loom inimesele, kes lõngadest midagi ei jaga.
VastaKustutaAga ärge minu hädaldamise peale küll küüliku võtmisest loobuge :D (kuigi, hobuseid oli ka kuidagi lihtsam vist pidada :DD), lambaid käin korra päevas üle aias vaatamas, pistavad ninad pihku ja elavad oma elu edasi :D Aga katsun neist ka pilte teha :D, nad on päris "inimeseks" kasvanud.
Muide, see blogindus on hea kogemus, Kaire juures vaatan suuuurt lambakarja ja kitsedega eluolu, Silvia ka oma kanade, kitsede ja maalammasteg, Marjugi lambakari paisub, Diana oma üüratu küülikukarjaga...teate, sellest piisab ja kõik oleks nagu omal kodus olemas, sest ikka elad omal moel ka teiste rõõmudele ja muredele kaasa.Ole te tublid ja puhake talvisteks tegemisteks kenasti välja!
VastaKustutaanonüümne lisab: BLOGIJAD- olge te kiidetud ja mingu teil hästi!
VastaKustutaAga loen.... ja lapsepõlv tuleb meelde.. küülikute poolt kratsitud kõht ja muud sellised toredad asjad. Tütarlaps, aga nagu sõdalane:)
Praegu sutsavad mind mesilased (vahest). Alatinäljased kanad, pardid ja kitsed on mul suhteliselt rahumeelsed.