...ehk "heal lapsel" mitu nime, nagu koloraado mardikas, kartulimardikas jne..Ega meiegi saa Harju keskmisest alla jääda ja ilmselt sellest tingituna, on see tüütu röövik ka meie kartulipõllule maandunud.Ei aidanud ämma juures ja vennanaise kartulipõllu veeres jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine, et "meitel pole seda mitte ", kui põldu kontrollides selgus, et siiski....kohal see paganas nagu viis kopikat.Esimene korje oli lõbus, ehk röövikute saagi üle ei saanud kurta.Teine korje andis juba ka "triibiku", ehk kartulimardika endagi.Kusjuures sama põõsast lähemalt vaadates leidsime ka värskelt munetud munad.Triibiku leidmine tekitab meis kõigis elevust, sest pahanduse algallikat kätte saades on kasud suuremad.Kokkuvõtvalt on pärast neljapäevast korjet hakanud need oranzid rasvased röövikud vähemaks jääma ja triibikuid endid on leitud ca 6 tk.Mürgitada ma endiselt hoidun, sest niikaua kuniks ise jagu saab, ei taha selliset radikaalset asja ette võtta.Seda peab küll tõe huvides mainima, et üsna ebameeldiv on neid röövikuid korjata küll.
Heinategu on ka juba kontidest välja sirutatud, saime kenasti ilma vihmata oma talvevarud kätte ja jääb ka üle.Hetkel pakkumisel 300 pakki ja 6 senti kilohind.
Küülikutega tegin ka tobeduse, ehk kust pagan mul oli meelde jäänud, et isane viiakse paarituseks emase juurde???Ime siis, et asjaks ei läinud.Õnneks kedagi maha ka ei murtud.Ehk annab kuumus järgi, siis uuele katsele.
Kuna põllutööd ja heinategemised on kätele negatiivselt mõjunud, siis ilmselt sellele mõeldes tegin tõelised reuma ja liigestele "ravikätise".Kus hästi suur angoora ja koeravilla % ja olematu peenvilla osakaal.
ja veel ühe:
Ja veel ühe:
Ja veel ühe:
Ja kaks koeravillast mütsi ka :
teine:
Lõngad kedratud nii, nagu muusa ette andis.Vahel peab lihtsalt mõtlemata tegema, siis hakkab jälle ideid tekkima.
Kuna ma hetkel eriti kirjutamisega ei hiilga, siis hea, kui pildidiki üles saab.Muidu on sügisel tõeline mulgipuder.
Noh, nüüd ma ei oska küll midagi muud teha, kui saada tunda ja jõudu-jaksu nende tagaajamisel soovida. Tean täpselt, kui jube see on, sest nii neli-viis aastat tagasi lendasid ka meie põllule mõned mardikad ja hakkasid oma rüüstetööd tegema. Olin nii nördinud ja mõtlesin, et kui nii peaks iga aasta, siis ei kasvataks mittüht kartulit enam. Käisin üle päeva muudkui noppimas ja neid keeva veega üle valamas(purgi sees)Aga prui-ptui-ptui....see oli ka ainuke aasta, mil need õudikud mu kartuleid ründasid, mürgi ostsin ka nii igaksjuhuks ära, seisab see siiani puutumata kinnises kastis rehekojas kapi otsas:P ehk ei lähe kunagi tarvis....
VastaKustutaTundub, et ka meil on tegu nn. sisserändega, mitte alaliselt põllul talvituvate röövlitega.Eelmine aasta ei olnud õnneks kedagi, eks need äikesetormid on neid kohale lennutanud.Hulluks läheb asi siis, kui õige momendi maha magad, siis on küll tunne, nagu mustikal käiks iga päev :P.Ma ikka loodan, et ilma mürgita hakkama saada, sest mitte ei taha omale koju ise keemiat puistata.
VastaKustuta