angoorade elust augustis

Laiskus on see, mis takistab mul muudkui uudiseid kirjutada, aga...tänaseks on sündinud meil neli pesakonda angoorade järglaseid.Esimesed kaks poega on kahe nädala pärast saamas kolme kuuseks ja see tähendab seda, et siis on käes esimene pügamine.Kuidas neid pisisid ka pügada on, teab keegi teine....eks aeg näitab, kas lõpetan tervete kätega või on mul käed nagu Mahtra sõjas pajuvõsast läbi trüginud sõdalasel.Hetkel on aga täiesti näha villa vahe neil poegadel, kuigi mõlematel ju samad vanemad.Vabandan, et mõlemaid korraga pildile ei saanud, aga jalad on neil väledal all ja nii ma ühte sinna fotokasse siis püüdsingi :)

Ja veel on meil kolmel emal pojad, kahel suisa paari päevased.Päris kokku ei ole julgenud lugeda, sest emad kipuvad mu peale enda pahameelt välja elama, et mida ma sealt puurist õige otsin.

Nädalavanustel on hakanud juba karv selga kasvama ja nii vahva on vaadata, kuidas ema õhtul katab pesa pealt heintega kinni ja hommikul, kui kuumaks hakkab minema, nii tehakse "uksed" lahti.Üks poegadest on teistest täpselt poole väiksem, nagu oleks selle väljatulekuga hirmus kiireks läinud ja lihtsalt ei jõudnud enam suuremaks kasvada.Olenevalt soost saab endale nimeks kas Pöial-Liisi, või lihtsalt Pöialpoiss.Pildil on ta all, paremal servas pikutamas.

Lisan siia ka "kahtlustava" pilguga ema pildi , Nektar

Paaritasin ka Babe uuesti ära, kuid kas on Milo veel liiga noor, või ei tiinestu ta sellepärast ,et eelmised pojad said hukka, aga hetkel ta pesa ei ehita.Vahepeal jõudis kätte aga pügamise aeg, kuna ma polnud kindel, et ma talle liiga ei tee, siis pügasin vaid selja villa ära.Talvel tuleb samuti osaliselt  pügada, et kogu küülikut paljaks ei aja.Näeb ta aga tänu sellele välja nagu alusseelikuga vanatüdruk.