Sügis käes

 See on üks kahest küülikust , kes mulle lolli järjekindlusega peavalu tekitavad.Olin nõus nad uuesti kokku tõstma, aga nende toiduvalik oleks nagu heaoluriigist pärit, kus "ei tänan, salatit mitte, palun mulle vaid graanulit".Ümberkasvatamine ei taha ka õnnestuda, sest ühe tahaks ka näitusele kaasa võtta.Teine sai kõrvale kuumakahjustuse ja "unustab " ühe kõrva vahepeal natuke ripakile.

Midagi,mis minu kõrvale polnud määratud.
Eile pügasin õhtuga 9 küülikut ära (pügamisvõimekus hakkab vaikselt tõusma),oleks jaksanud veelgi, õnneks said pügatavad otsa.Nüüd on vähemalt olemas natuke angoora villa ,mida lõngaks kedrata ja mardilaadale müügiks kaasa võtta.
Ja jäärad võtsin ka eile karjast välja, suurt jäära vaadates tekkis küsimus, kes kelle paksuks pani...?

Ja noorjäär kasvab ka jõudumööda,peenvillasega kõrvutades tekib järgmine küsimus, et kumb neist see lihajäär on?:)

Uted on ikka veel pügamata, märjad nagu Käsnakalled, ilmselt sellel aastal ma neid enne laata ei jõuagi pügada.Ilmad on ka veel, õnneks "karjatatavad", pügatud lammast ma enam õue aga ei julgeks ööseks jätta.Pealegi, ei mäleta nii sademeterohket aastat, kui see suvi ja sügis on.

Võtsin täna veel viimased söödapeedi nirud üles ja selle hommikuse karguse sissehingamine, tõi mälestusena ajusopist meelde kunagised kooliaja kartulivõtud.Kus hommik oli õhuniiskusest tiine, riided polnud veel eelmise päeva vihmast päris ära kuivanud, ühikas radikaid veel ei köetud ja ainuke mõte vasardas peas, et ...läheks see traktor katki ja saaks lõkke äärde sooja.Sügis on kätte jõudnud.

Ja meie "lapsepõlveta "pojake.