Kurb@rõõmus päev ja beebi pügamine

Ma ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada.Looma elu on kord selline, et ta vananeb kiiremini, kui inimene.Illu oli üks meie esimesi lambaid, tõusis karjapealiku seisusesse ja oli meil omamoodi maskott.Kuna küülikud seavad omad nõudmised villale, ma ei näe perspektiivi pidada karjas minu jaoks valet lammast(halli villaga, lihalamba tüüpi), siis haarasin ma tegelikult ühest võimalusest kinni...nimelt võttis ühendust minu sarvilise jäära peale üks kunagine meilt jääraostja, kes kiitis tookordset jäära taevani.Et NII suur oli olnud ja hirmus lahe tegelane, kogu küla oli käinud paaritamas ja kahjuks oli hunt ta maha murdnud.No olgu, minul oli ka just üks sarnane jäärapoiss tegelikult pakkuda, aga üksi ei tahtnud ma seda õnnetukest sinna ka lasta.Ja kuna see esimene jäär oli Illu oma, siis pakkumine võtta Illu endale, võeti rõõmuga vastu.Natuke kripeldas, et vanem loom, kas ikka harjuba, aga ega tal meie karjas ka sel suvel kerge polnud.Noored jooksevad mööda karjamaad aktiivselt ringi ja näha oli, ei Illu pikutas märksa kauem ja meelsamini varjualuses.Sellepärast usungi, et tal on seal parem olla.Lisaks oli ka jõuvahekord karjasiseselt pigast ära, sest Illu läkkas pelgalt massiga kogu rivi kaeraküna juures kokku :)Ja ega muud varjanti polegi, kui vorstiks, ehk"Äraaetud hobused lastakse ju maha".Seda ma ka talle ei soovinud.Mingu tal hästi!

Ja küüliku pügamisest ka väike fotoseeria, vaadake ja naerge, kui naljaks võib mõni tegevus olla :)