Tänase päeva võib nii kokku võtta.Kurb, sest meie karjast läks kaks lammast uude koju, hea meel, et lähevad heasse kodusse, kus osatakse loomast lugu pidada.Mõni lammas kohe oskab hinge pugeda ja seda minu hall krussike ka tegi.Esimesena tuli ligi ja gotlandlasele omaselt oli kohe selline inimseltsi otsiv loom.Noored kevadised talled ei jõua nii ruttu hinge pugeda , aga vanemate loomadega on lugu teine.Midagi pole parata, elus tuleb valikuid teha, seda ka lambakarja osas.Kuna villaküülikud on valged, siis sellest tulenevalt ka minu vajadus pigem valge villa järlele.Lihaks ka neid täis jõus lambaid ju ei saada.Teine oli must peenvillane, hea ema, nii paksu villaga, et ma juba hakkasin "kahetsema":D. Mingu teil hästi sõbrakesed!
Ja küüliku poegade kasvatamisega sain samuti esimese õppetunni kätte.Osa heina on "imeliselt peenike ja leheseline", mis küll teeb rõõmu küüliku pisiperele aga kahjuks ei tee head võrratule titekarvale.Ehk kõik see leht oli neil kauskas kinni.Võtsin siis õhtul tabureti, koera kraasid ja käärid ning veetsin lõbusa õhtupooliku 1-2 kuuseid küüliku beebisid kammides.Küüned on neil nagu nõelad, hing on hirmus "vihane" aga ega minagi enam algaja ei ole, suudan selle väikese rabeleva tutsu paigal hoida ja ära kammida.Vanade küülikutega sellist hullu probleemi ei ole, kui õigeaegselt pügada.Selline päev siis.
:D "Tüdrukud" harjuvad vaikselt, lapsed meelitavad neid ja panid ka nimed: hall on Loki ja must Pruut:)
VastaKustutaUted vist tunnetavad oma "siniverelisust"- teistest lammastest hoiavad natuke eemale ja pigem jooksevad inimese suunas.
Eks see harjumine võtab aega, aga talv ukse ees, küll nad laudas juba tuttavaks saavad :DKõike paremat teile sinna :)
VastaKustuta