Blogi on üks ütlemata hea koht, kus nn.päevikut pidadaja kust hiljem kronoloogilist järge takkajärgi välja selgitada.Vaikselt hakkan aru saama neist vanadest taluperemeestest, kes põllupäevaikuid pidasid.Mina pean siis nii looma kui majapidamispäevikut.
Sügis on üks minu lemmikaegu, ma ei tea isegi, miks.Võibolla sellepärast, et talv on see kõige lemmikum ja sügisele lihtsalt järgneb talv? Mine sa võta kinni.Täna lendas üks pilv sookurgi üle meie maja katuse jubeda röökimisega, ma ei tea, kes neile öelnud on, et just meie maja ümber on vaja neid lennuharjutusi teha? Kole varajsed ärkajad kipuvad nad ka olema, sest sookurgede hommikune jutuvadin algab juba kella 5 hommikul ja selle vastu ei aita pakettaken ka mette.Muidu mõnusad olevused :).Üldse on kuidagi meie küla õnnistatud rändlindudega, kevadeti maanduvad suurkarjapidajast põllumehe maadele haned ja nood pistavad küll sellise isuga kõike tärkavat, nagu poleks Itaalias ivagi hamba alla saanud .
Värvid on igatahes sügisel looduses kõige mõnusamad.
Kartulist on meil see aasta enamikus maas sort Ando ja esmapilgul ei saa ilmselt kurta, mugulad on suured , kuid mis lõppskooriks kokku tuleb, saab pärast kogu põllu ülesvõtmist öelda.Ka kõrvits on kasvanud parajaks mürakaks, sellel aastal näpistasin suvel juba võsudel ladvad maha, ei viitsi neid pudinad koju veeretada.Porgandi saagi üle ka ei saa nuriseda."Aia taha" läksid aga kurgid, sisse ei saanudki neid teha ja tomatit tuleb ka vähe, eks külm ja päikest polnud.
Lambakari müdistab karjamaal ja suhteliselt ühes grupis isegi liigutakse.Kuigi, tundub, et need pisikesed muudkui söövad ja vaesed vanad lambad on lihtsalt sunnitud KA söömas käima.Kõrvamärgid tahtsid üle vaatamist, ega see suvine märgistamine õige asi pole, aga mis teha.Hakkasime siis karja kokku ajama, mis päädis sellega, et saime ise kõvasti jooksta aga kes aedikusse ei läinud ,olid lambad(kaalulangetamisest on kasu ka, ei aja lambaid taga ajades nii hullult enam lõõtsutama :P).Ei hakka nimesid nimetama, aga üks ussisoost lammas selles süüdi oli, sest peaaegu saime need uted juba vajalikku kohta, kui see elukas tegi kannapöörde ja aidaa...:P.Kaks päeva ajasime, kolmandal päeval püüdsin selle kurja juure isiklikult enne ajamist jahuga kinni ja edasine oli vaid vormistamise küsimus.Täna käisin koplis lambaid pildistamas, mis on omaette kunst, sest suur jäär on ju vaba käigu peal ja ega ta eriti sõbralik pole, mis väljendub kaitseväelaslikus taktikas "samm ette, torge...".Vits käes jahutab õnneks selle isase indu mind rünnata ja õnneks ta puhta loll ka pole, nagu üks üleeelmistest jääradest, kelle rünnak meenutas "Nonstop" käitumist.Silmad pidid aga kogu aeg selja taha vaatama, mis tegi pildistamise keerulisemaks.
Üks unelev utepreili
Üks mõmmik
Üks ettevaatlik utt
Küülikutega on ka lahedad lood.Ma ei tea, kas see on "teaduslikult tõestatud", aga juba teist korda kogen ma seda, et kui emasküülikud on miskisel põhjusel jäänud kahekesi pikemaks ajaks puuri, siis nende lahutamisel läheb asi käest.Nii juhtus mul kahe halli küülikuga, keda ma püüdsin ruumi tekkimisel lahku panna ja kaks totut norutasid ja söögi vastu ei tuntud üldse huvi.Panin nad siis kokku tagasi ja voila, puurist vaatas mulle varsti kaks rõõmsat sihverplaati.Sama lugu ka Emma ja Sibellega.Emma lõpetas heina söömise ja vedes vaid riiuli peal.Kui ta graanuli peale ka ei reageerinud, viisin nad uuesti kokku.Ja jälle kaks rõõmsat nägu :).Papa Öör aga põrutab porgandeid ja heina võtab nagu mõnda pööbli sööki...:P
Küülikutega seoses on mul tegelikult veel üks uudis, nimelt...mida tähendab üks värske liivahunnik maja taga? (ca 14 tonni)
Aga tähendab see seda suurt rõõmupäeva, et me hakkame renoveerima küüliklat...JEEEEE!Aga sellest siis hiljem, stiilis "enne ja pärast".Antud auväärne hoone on vahepeal aanud soojustuseks saepuru seinte vahele,pidanud majutama kahte hobust ja lambaid, kuid vaikselt vajub lauda selgroog juba kumeraks.Kuna kanad keelduvad õuest talvitumast, siis tuleb see hull ehitustöö ette võtta.Kolmes kõrguses küülikupuuride uksed ka ei käi korralikult lahti, seega ...saan ma rahulikumalt hingata vist alles detsembris.Lõnga ja mütse olen siiski vahepeal ka teinud, eks panen nad ükskord korraga siis ka üles.Unistan, et jõuaksin teljed üles panna ja mõnuleda seal taga kaltsuvaipa kududes :)
Ütle veel, et lambad on ühte nägu ja tegu :). See mõmmik on väga armas :).
VastaKustutaNo need noored uted on tõesti igaüks eri nägu :)), kusjuures mul on tekkinud kolm lemmikut, ühel on nagu eeslil pikad kõrvad, teine on kõige väiksem, aga kõige julgem ja tuleb juba ligi ja kolmandal on mustade täppidega nina, kahjuks paganama ettevaatlik, niiet eile sai fotoks aku enne otsa, kui pildile suutsin ta püüda.:)Ja ühel on silmad kuidagi imelikult peas, nagu kõõrdi oleks või ma ei tea .)
VastaKustutaNunnud on nad sul :D
VastaKustutaTäielikud kaisukad talled ju:)
VastaKustutaKuidas teil rohukasvuga on, ehk kaua lambad veel karjamaal? Meil vohab ristikuädal nii et pane või lihaveised peale...
Soe ilm, nii hea oleks praegu lambad pügada ja villa pesta-kuivatada,aga siis jääb kevadise pügamiseni kuidagi väga pikk aeg? Kuna sa Airi pügad need siniverelised?
Kaisukad jah, ma käin viljaämbriga neid karjamaal meelitamas, see kõige väiksem isegi tuli määgides mulle vastu :).Lahe on tegelikult omada koplis 15 noort lambaotut, mul ju enamik enda omadest tavaliselt selleks ajaks müüdud, nüüd on tunne, nagu oleks keskeas lapsed saanud :)))
VastaKustutaKevadise pügamiseni jääb jah pikk aeg praegu ja villa ei kasva ka selle kuu ajaga kuigi pikaks,et kaitseks lammast sügisese võimaliku vihma ja külma eest.Ehk ma olen arvetanud, et kui pügan nad ära, siis praktiliselt vahetult enne sissejäämist.Vähemalt olen siis päeval õue ja õhtul sisse ajanud.Raske küsimus ta on, eelmisel aastal aga oli näha, kuidas need siniverelised külmema ilmaga pügatuna röökisid värvas ja loomad olid nn. seljad küürus ja tagumikud vastu tuult.Ma pakun, et see aeg võiks olla oktoobri keskpaik,lõpp.Oleneb, mis sügis tuleb.Villa saab edukalt ka sügisel hiljem kuivatada, mina olen võrkudega kuskile räästa alla pannud ja kuivab ära küll.Ma ei teagi jah, mismoodi õigem oleks ja minu järgi ei maksa hetkel ka joonduda, sest mul veel kartul võtmata ja küülikla ehitamine võtab vaba aja.Niiet isegi kui ma tahaks lambaid pügada, ma lihtsalt ei jõua praegu.Vill on küll ilusaks selga kasvanud, pikk ja tihe, kiu pikkuse järgi võiks juba pügada,aga veebruaris sa vaevalt pügada tahad, talledki ilmselt siis veel emme kõhus :)
Rohukasv on vägev, meil isegi paepealne koppel söömata, sel aastal alla heinaädalale loomi ei lase.Mis muret teeb, on mu kaks puhat peenvilla jäärapuksi...hilised talled ja kasv nagu käpikutel.Küll on kõht lahti ja ma ei tea.Jubedad näevad välja.Kaal olematu.Võta või kohe lihaks :P
Kuidas omal, rootslaed juba indlevad?Minu neli noort rootslast ei taha jäärast veel midagi teada :)
Ja kuida sul Marju väiksel röövlil tervis?Parem ma loodan :)
Mul hetkel pole jäära karjas,sest tahtsin nimme uted+utetalled lasta selle ädala peal kosuda ja jäär saab oktoobrikuuni kannatada hirmsa igatsuse ja armuvalu käes...Vist indlevad uted, sest sikk haiseb ja jäär kah üsna ilgelt...
VastaKustutaAga selle kõhulahtisuse kohta ma lugesin,et peale võõrutamist langebki talledel immuunsus, võib olla rohkem parasiite. Ah,me ka söötsime ussirohtu üksikutele,laustõrjet enam ei tee-kohe ju ekskursioon tapamajja...
Me vast pügame okt.algul,ega ühe päevaga ikka jõua...lisaks neil võimalus oma tahte järgi lauta sooja tulla ka.
Väike röövel on täitsa kõbus,lasteaeda veel ei lase(viirused+nohu,köha nagu praegu ei igatse),eks natuke peab hoidma end.
Me pügame ka lmelt oktoobris, näis, mi ilm teeb.Mäletan , et paar aastat tagai oli oktoobri alguses lumi maas :S.Kusjuures, ma vist ka ei jõua enam ühe päevaga pügatud, või mine sa tea :)
VastaKustutaMa just tahaks talleid jaanuar-veebruari lõpp, sest mulle tundub, nagu kasvaks nad siis palju paremini.See värske, esmane rohi läheb hiljem sündinutele nagu kaduma, sest nad pole veel nii inteniivsed sööjad.Aga eks see ole subjektiivne.Nood kaks jäära , kõht läks lahti värskel niidetud ädala peale, söötsin vaid heina ja nüüd korras.Mis usikuuri seal enam...Igatahes need on küll täielik katastroof, sa ei kujuta ette :P
Meie jäär hoiab vanade uttede seltkonda, need noored ei indle veel.Vana on ennast selliseks laevaks söönud, et jube.Ja kõrge ka.Jube kaua kasvab see peenvillane.
Tore, et väiksel poisil parem :), lapsed...:)