Kohtumispaika ei tohi muuta

Tänane päev oli rohkelt rabelemist täis, homme peaks natuka hinge tõmbama, muidu ei ole esmaspäev mitte ainult sinine vaid lausa haigusleheliselt sinine :P. Sain juba täna märkuse osaliseks, et mul kisub asi kanablogiks kätte ;), teen siis veaparanduse ja räägin asjast, ehk küülikutest. Küülikla põrand on nüüd valatud ja kivistub.Aga et uut hakata ehitama, tuleb vana maha saada.Jube on see lammutamine, oluliselt lihtsam oleks puhta maa peale hakata ehitama, kahjuks see hetkel ei tule välja , sest pool vana küülikla valatud põrandat läheb ka käiku.Aga mida sa lammutad, kui maja on elanikke täis?Tarisime siis puure välja ja pesime järjest matte puhtaks, see on päris aega nõudev töö.Lisaks veel paiguta küülikuid transpordipuuri ja sealt ikka õigesse puuri tagasi.Edasi aga, kuhu siis panna kogu see farm....et tuule käes poleks ja vihm pähe ei sajaks.Osad jäid puupuuri, mille veeretame välja siis, kui seina maha same, osad paigutasime lambalauta, eks lambad pea sellel aastal väheke ootama ja osad said ajutise koha maja ette, kes istutab lilli, kes kaunistab maja angooradega :P

Küülikutel endil on õues oodates väga põnev

Millest aga selline pealkiri, sest nüüd ei tea ma enam, kes krt kuskil on.Ja söötmisega on mul ka nüüd probleem, et ma kedagi söötmata ei unustaks.Mis ei ole minu puhul üldse probleemiks...
Põllul on nüüd maha jäänud veel vaid naeris ja punane peet, porgandi sain üleeile üles, saagikus olenes palju sordist, Jõgeva Nantes andis pikad porgandid ja üks saksa sort aga selliseid kummalisi porknaid.Mehed tõid täna salaja kõrvitsad ka ära, ju nad kartsid ei ei jaksa varsti ära tuua.Ja kartuli saime ka keldrisse.