Eile käisime Helsingis, plaan oli algselt minna autoga üle ja lisaks muule asjaajamisele tuua ka uus isane angoora omale, kuid müüal olid ilmselt vaid mustad isased ja see mulle ei sobinud ja auto jäi koju.Kuna mul eelmisest laevasõidust olid pehmelt öeldes väga viletsad mälestused, siis neelasin seekord tableti ja istusin sinna minnes vaid sõidusuunas ja silmad horisondile kinnitatud.Õnneks ei loksutanud ka eriti hullusti.Sadamasse jõudes aga tundsin, et siiski...natuke nagu keerab.Siit tekkis dilemma, et kas süüa või mitte süüa :)), lektüüri lugedes olid arvamused nii ja naa.Ma mõtlesin, et ah, vahet pole, kui keerab, siis keeraku juba täie kõhuga ja nii läksime esimesse söögikohta , ehk Kodipitsasse sööma.Tellisime suure pitsa ja taevas küll, see oli sama suur, kui vankriratas.Meie suur ja nende suur on kaks eri asja.Aga peale söömist muutus olemine heaks ja minu soovitus, merehaigusega ikkagi võiks süüa.
Helsingis kolasime ca 5 tundi ja kui aus olla, paar tundi oleks võinud veel olla.Vene ajal olid meil teatavat tüüpi monumendid ja neid olid kõik kohad täis, nüüd Helsingis neid suuri , vahvaid ratsamonumente vaadates tundsin lausa puudust, et meil neid suuri mälestusmärke nii vähe on.Ja kui armsad on need vanad suured uksed koos vanade käepidemetga, meil on kuidagi palju vahetatud vanad uksed uute raudukste vastu...kahjuks.Kolasime ka mööda poode, kuid šoppajat minust sel korral polnud.
Igati hea vaheldus on korra teise kultuuriruumi minna.Puhkus.Tagasi tulime aga 4 tundi , laev oli täis "lõbusaid soomlaseid" ja sõitis vist kolm korda ümber Aegna, enne kui sadamasse jõudis.Fotoka jätsin koju, sest ei viitsi seda käe otsas vedada, niigi sai jala käidud kolme kuu normi :))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar