Nõrk on see inimene ikka küll.

Siiani olen kenasti dieeditanud...ei, pigem kontrollinud, mida ja millal, poest väljunud õigete asjadega , kuniks...selgus tõsiasi, et koduses külmikus olev Pagaripoiste kohupiimatort osutus minust tugevamaks.Nimelt sai mul noorem laps aasta vanemaks ja selle puhul siis ka tort ja muu külmikus.Halbade asjade kokkulangevus oli veel see, et eelmisel päeval jäi lõuna supi peale ja järgmisel päeval tundsin, et kõht pole tühi ja valisin jälle lõunaks supi ning ega see tagajärg ei jäänud tulemata.Õhtuks olin nagu hunt näljane ja sõin ja sõin ja lõpetasin tordiga takkaotsa.Järeldus, söömata jätmine oli totaalne viga.Nüüd vaevavad süümekad ja tuleb edasi elada .Aga, kus häda kõige suurem seal abi ka kõige lähemal, onju.Täna käis hea naabrinaine kartuleid võtmas ja no naiste jutud viivad teadagi kuhu...pole vist maailmas naist, kellel midagi kuskilt liiast poleks ja nii me siis seisimegi kaks vandenõulast, et hakkame koos jooksma.Vaim on teadagi nõrk ja mis saab veel parem olla, kui sul keegi kõrval joostes aitab ähkida ja soiguda, kui deem raske see jooksmine ikka on :)paha lugu muidugi selles, et  teed on lumisellt märjad, porised ja ma ei ei teagi, kas kannatab jooksta.Kuni külmetas, sain veel jooksta, valisin uue tee, sest vana ring on sügava lume all veel.Uue raja ääres on aga kaks rotveilerit ja lahtine vana tori ruun.Viimane mõõdab mind iga kord pika pilguga ja teeb paar sammu tee poole, aga ligemale ei tule.Vist ei viitsi.Täna ei jooksnud, sest kõndimist oli linnas palju ja sammulugeja näitas 6500 sammu.Peab õppima väljas söömas käies peatama toidujagaja kätt, et aitäh, aitab küll.Kuigi makstud on täie eest.Sellega peab veel harjuma, aga juba edeneb vaikselt.Ja veel proovisin täna uusi pükse jalga, vanad seisavad ausõna ja puusanuki otsas ja üsna tüütu on neid kogu aeg ülepoole sikutada (rihma ma ka ei kannata), proovisin ja proovisin ning otsustasin, et ei, uued püksid ostan kuu aja pärast, ehk siis on number veel väiksem.