esmaspäev, 2. juuli 2012

Segaste tallede võõrutamine

Nädal tagasi võtsin karjast välja kaks viimast pruuni jäärapoissi.Viisin nagu tavaliselt kohe jäära juurde aedikusse, kes esimese hooga üritab nad ära sebida aga lõpuks on sunnitud loobuma.Kui teistega oleme pääsenud ühekordsest püüdest vabadusse pääsemisega läbi karjuse ja lambavõrkaia ema juurde tagasi, siis need viimased osutusid omaette fruktidesks.Väiksemad on nad nagunii ja selletõttu lipsasid ilma eriliselt pingutamata võrgusilmast läbi.Peale kolmandat korda püüdmist lõime käega ja tassisime lauta võõrutuseks.Seal nad siis ca nädal elutsesid, kargasid üle aedade ja hiilgasid oma metsikusega.Eile hakkasin mõtlema, et no nüüd aitab, heina tundub sel aastal palju olema, et kui äkki ära ei mahu, saab esialgu lautagi panna, aga mis sa paned, kui seal kaks poissi elab sees.Karta aga võis, et ega nad sellest eelmisest karjuseõppetunnit polnud midagi õppinud, sellepärast valmistusin natuke paremini ette.Tagusime vaia ni kaugele maasse, et kett ulatas karjuseni, kaelarihmad kaela ja ketti.Vana jäär ei jätnud muidugi kasutamata juhust, et minuga omal moel jõudu katsuda, mis oli tegelikult omamoodi paratamatus ja tüütu.Lõpuks haarasin männiroika ja põletasin talle nina pihta, mille peale vana läks solvunult rohtu sööma.Siis panime väikestele kalearihmad kaela ja ketti.Peale väikest paaritumismängu tüdines vana jäär ära ja kogu seltskond kolis varjualuesse lõõtsutama.Tõin kastekannutäie külma vett ja valasin kõik kolm üle.Tunni pärast sõi kogu seltskond rõõmsalt rohtu ja päästsin noored kaelarihmast.Täna hommikul magati rõõmsalt koos :).Selline logistika, et vähe pole.

8 kommentaari:

  1. Väga kaval:)Tavaliselt mu meelest lambatalled unustavad 3 päevaga ema..Kitsetalled olid küll võimatud- veel kuu aega karjusid kui ema kuulsid ja hüppasid läbi laudaakna. Ja mu praegused luti-kitsekad on ka juba kuu ilma pudelita,aga ikka jooksevad sabas ja lutsutavad riideid:D
    Meil pani üks "võõrutatud" jäärapoiss ehmatusega karjusest hoopis võssa(ema polnud silmapiiril,muidu oleks ehk sinna jooksnud)...Otsisime pool päeva, lõime juba käega- aga õhtuks oli tagasi teiste juures:D Võrkaia alt kraavi juures ilmselt mahtus läbi.

    VastaKustuta
  2. Talledel pole probleem ka läbi võrgusilma ennast pressida.Ägisevad nats ja lähevad :P.Õnneks on enamik võrku keerisvõrk, see mexlemi punktvõrk läheks sellise rünnaku peale lihtsalt katki.

    VastaKustuta
  3. Me lasime eile loomad uuele karjamaale ja muidugi talled pistsid esimese hooga läbi karjuse vanale karjamaale. Vanad loomad jagasid matsu ja lonkisid uuele karjamaale ja enamus tallesid panid siis neile järele (muidugi läbi karjuse jälle, venitades kõik trossid välja), aga kaks kitsetalle jäid vanale karjamaale ja me mehega üritasime ligi tund neid kätte saada või teistele järgi ajada või vähemalt lauta nad suunata. Täiesti õudne on nende noortega. Kui siis jälle mõni külla tuleb ja imestab, et kuidas te suudate neid imearmsaid loomi süüa, siis piisab paarist sellisest kogemusest ja liha maitseb hää :-)

    VastaKustuta
  4. Irw, Silvia.Viha toidab, eksole :)
    Lambalihast rääkides, siis keegi lambaliha kotlette pole proovinud teha? Kas siga sisse segada...?

    VastaKustuta
  5. Meilgi käis möödunud nädalal tallede võõrutusprotsess - emad jäid lauta heinale, et piimatoodangut vähendada ja talled läksid õue. Eks seda kisa oli paar päeva taevani. Täna lasin vanad lambad ka õue uuele karjamaalt - ja oh mis rahu ja vaikus nüüd meie maid valdab - ei kisa enam talled emmesid ega emmed tallesid :D Aga parajad põikpead on need noored tõesti. Eelmine aasta panid osad isegi paari nädala pärast läbi traadi :S Aga sel aastal proovitud uttede lauta jätmine osutus kõige lihtsamaks meetodiks... Soovitan!
    Aga jah, Marjul on õigus, kitsedega asi nii lihtsalt ei lähe ja peavalu on ikka kordades rohkem ja suurem tegur on vana kits ise. Näiteks ei lase mul üks kits oma teist talle ka alla, kui üks kadunud on (võõrutamine lihtsam) Aga teine laseb veel siis ka alla, kui mitu nädalat on eemal oldud...

    VastaKustuta
  6. :) Kaire, näed, järjekordne argument, miks ma kitse ei saa võtta :)))
    Mul koplis kaks utetalle , keda peaks võõrutama, lollakas, oleks pidanud koos nonde jäärapuksidega sisse tooma.Kuna mul tallesid märksa vähem, kui uttesid, siis lihtsam oli pisikesed sisse tuua.Pealegi on nats hirm neid ohmusid üksi karjamaale jätta, pigem tunnen turvalisemalt, et väiksed sees on, aga ega vist suurt vahet pole :)

    VastaKustuta
  7. Ma olen ka väga ärevil ootan enda 30 esimest VP utt-talle.
    Hiljemalt 30 sep on siis mu Laudas uued elanikud : )
    Jäära valimine on väga keeruline tegevus,kuigi ma tahan liha toota aga samas soovin ka heade ema omadustega järglaseid.
    Millist jäära soovitate ? : )

    VastaKustuta
  8. Reigo, palju õnne siis uute asukate üle! Valgepealine peaks ju päris heade emaomadustega olema niigi? Ma ei ole niivõrd kodus lihalammaste tõugudega, kasvatasin pigem villalambaid, aga minu nõu on see, et küsige Eesti lambakasvatajate seltsist abi.Nad vastavad ja aitavad heameelega.Jäära valik on ääretult tähtis :).Jõudu, Airi
    ps. olen oma blogi kolinud uuele aadressile airiangoora.wordpress.com, siia enam nii tihti ei satu.

    VastaKustuta