Peenvilla tited

Hommikune uudis vaatas mulle kahe beezi peenvilla talle näol laudas vastu.Õnneks oli üks utetall.Minul on sel aastal lambad poeginud valdavat jäärtallesid.Kahjuks.Aga pole midagi selle vastu ka teha.Samas on neist üksikutest utetalledest topelt rõõmu.Ja eriti teb südame soojaks just peenvilla tallekesed, vahel on selline tunne, et tegu on ilusa unenäoga , et sellised kvaliteetlambad minu koplis elavad.

Üks uudis on mul veel.Täna hommikul küülikuid söötma minnes , silmasin Babye puuris paljast väikest küülikubeebit.Ilm oli muidugi tänamatult kuum, ei julgenud pessa sisse kiigata, et kas neid väikseid on ehk rohkem.Õhtul, kui linnast tagasi jõudsime, siis võtsib õunapuu oksa , et mitte inimese haisu pessa panna ja nihutasin heina kõrvale.Ei midagi.Ja siis, kui vaatasin sügavamale, nägin väikseid roosasid tombukesi.Oh seda rõõmu.Loodetavasti on neil kõik korras ja emme käib neid ikka söötmas. Lammastega on  lihtsam ja avalikum, küülikul käib kogu see asi kuidagi jube kiiresti, paar sekundit paaritust, siis vaid kuu aega ootamist ja salaja sehkendatakse ka pojad pessa.Ja neidki ei näidata.kannatlikus on vist see omadus, mida küülikul on mulle õpetada.